Lehekülg:Eesti kirjanduse ajalugu Hermann 1898.djvu/529

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

521

Postimehe“ lõbulisas 1889, 1890, 1892 ja 1893 on wäga suur hulk juttusid ja luuldeid, mille kirjutajatest meil siin wõimalik ei ole pikemini kõneleda.

P. Grünfeldt, esiti „Postimehe“ kaastööline, siis raamatukaupleja Walgas ja siis „Eesti Postimehe“ kaastööline Tallinnas, awaldas luuletused „Õilmestik“ 1889, „Laste õiewäli“ 1890, „Rõõmsaid pühi“ 1893, „Õitsewat õnne“ 1893, „Priiuse helinad“ 1894, jutud „Arm ja walu“ 1894, „Don Cesar“, „Elawad tulelondid“ ja „Surma suus“ 1895, „Ilma süüta“ ja „Murtud südamed“ 1896, siis weel elukombete juhatajad „Südamest südamesse“, armastuskirjade proowid, „Noorerahwa käsiraamat. Juhatused ning õpetused perekondlise ja seltslise elu tarwis“ 1896, „Uus mõistlik seltsiline“ 1897.

M. Reisson kirjutas jutud „Inimene on oma tahtmise ori“, „Kaitse ingel. Jutustus Eesti rahwa minewikust“ 1893 ja „Musta näoga mees. Eesti r. minewikust“ 1895.

A. Kitzberg kirjutas iseäranis põnewa ja tõsise jutu Eesti rahwa wanast ajast ja nimelt „Maimu“, mis esiti 1893 „Postimehe“ lisas ja siis eraraamatus ilmus. Ka muidu on tema „Postimehesse“ juttu ja õpetlikka palasid kirjutanud ja on osaw sulemees.

Hella kirjutas raamatu „Tõsine jutt Wiljandimaa neiu elust“ 1893.

Juhan Liiw, kõrgeandeline juttude kirjutaja, kes üksi selle pärast Eesti jutukirjandust suurel wiisil ei wõinud edendada, et ta ihu- ja selle läbi ka waimuterwis nõrk oli. Tema sulest on jutud „Käkimäe kägu“ ja „Kümme lugu“ 1893, millest wiimne iseäranis tuumakas on, siis weel „Mari. Lugu lähemast minewikust“ 1894 ja „Nõia tütar“ 1895.

J. Vau kirjutas Eesti keelde jutu „Suure ilma realistid. Würst Meschtscherski roman Peterburi elust“ 1893.

A. Tammeri, endine Kuuda seminari õpetaja, pärastene erakooliõpetaja ning wiimaks „Postimehe“ toimetuse liige Tallinnas, kirjutas mitmed jutud „Postimehes“ ning 1893 „Bruno Köhleri muhedad jutud“ eraraamatus.