44
-se. Omastawa asemel tarwitab Stahl seestütlewat, näit. „se loja keickest asyast, se sacrament sest altarist,“ kus ütelda oli „kõige asja looja, altari sakrament,“ ja üksi ees- ja tagasõnade ees leiame ka omastawat „söime siddes,“ „patto eddes.“ Alaleütlew ja alalütlewa on üks, s. o. Saksa ja Ladina dativuse asemel koguni ainsus mitmuse asemel, näit. „jummalal, innimessel“ jne. sääl, kus tarwis, kuid „jummalalle, inimesselle, armalle, meehelle, naiselle“ jne., kus „jumalatel, inimestel, meestel, naestel“ peab olema. Alaltütlew ja seestütlew olla kahesugune, „sest innimessest, selt innimesselt“ ja mitmus olla üksnes „artikli läbi“ lahutatud „neist innimesest“| Sisseütlewast ja seesütlewast ei tea Stahl nii hästi kui midagi. Ajasõna oli täiesti Saksa keele moodi muudetud. Lauseõpetust ei andnud Stahl.
Mõni kord ei ole mõista, miks Stahl sõnad koguni teisiti kirjutab, kui Müller. Nõnda leiame „weeha, leeha, kahs, ahstal“, kus Müller palju õigemini ja otse meie aja nõudmise järele „wiha, liha, kaas, aastal“ kirjutab.
Rohkesti waewa teeb Stahlile wahe ajasõna -da- ja -ma-lõpuga kujude wahel; kord kirjutab ta õigesti: „kumbast mina laulda ja iuttelda tahan“ ja „se peap teye röhm ninck arm ollema,“ kuid mõni rida edasi loeme: „temma tahap teye kinnistaja ise ollema, keickest pattust puchtax teggema,“ „sest lasckem… nende karjusede kahs sisse minnema, wallatama“ ja „tee hennesel öhe puchta tümma wodikesse hingama“ jne., kus ta oleks pidanud kirjutama „olla, tehha, minnema, wallatada, üx puhas wodikenne hingata.“
Sellegi pärast ei ole ka Stahli juures mitte kõik wale, mis wale näib olewat. On ka tema kirjades mõnda sõna, millel ennemuistne tuum sees on, kui ka sõna ise puudulises kirjawiisis kirjutatud. Rahwa keeles oli wist weel mõnda wana muinast sõna kuju, mis nüüdsest keelest kadunud. Nii näituseks leiame sõnad: „rihdelda (=riielda), pattuma (=pattu tegema), kannatalik, nöidast (=nõiast), tohanda, erranis (=waid), emmis (=kuni), ammu (=saadik), hend (=end), ebalema (=kahtlema),
