511
ülikoolis matematikat õppis, kirjutas 1885 „Füsika“ õpetuse raamatu, mis asjatundlikult ja hästi on kokku seatud.
J. Jurkatam on õpetlikka palasid ajalehtedes ja kirjades ning ühe „Wene keele õpetaja iseõppijatele“ 1880 awaldanud.
J. Johannson-Pärna on õige rohkesti ajalehtedesse kirjutanud ja ühe „Wene-Eesti sõnaraamatu“ kokku seadnud, millel 1600 sõna sees 1889. Ka kirjutas tema mälestuse-raamatu „Kuulus Eesti rahwa hariduse töötaja C. R. Jakobson“ 1891.
M. Salem, gymnasiumi kooliõpetaja Eesti keele tarwis Tallinnas seadis kokku „Eesti-Wene sõnaraamatu“, mis aga T. Kuusik pärast lõpetas ja trükki andis 1890, sest et Salem juba enne oli ära surnud
T. Kuusik oli wäga tegew õndsa Salem’i „Eesti-Wene sõnaraamatut“ 1890 wälja andmas, mis ka siis wälja tuli. Tema on ka muidu osaw kirjamees ja on raamatu „Ristirahwa tähtsad päewad“ ilmutanud, milles nimelt Wene usu järele tähtpäewad ära seletatud on, siis aga weel wäga tähtsa kirjatöö, nimelt Inglise luuletaja Miltoni raamatu „Kadunud ja jälle leitud Paradiis“ 1895 Eesti keelde ümber pannud. See on tänu wääriline töö. Ka keel ei ole tema raamatutes paha, kui ka kõik teaduse põhjal ei seisa. Siis andis Kuusik weel Eesti keeles wälja „Balakirew, Peter Suure kuulus naljahammas“.
J. M. Jaanus andis trükki õpiraamatud „Wene-Eesti keele sõnaraamat. Umbes 1700 sõna“ 1893, „Kooli sõnaraamat“ 1894 ja „Wene keeles pruugitawate Wõerakeele sõnade seletaja“ 1896. Ka on ta juba enne ja pärast nim. raamatuid mitmed jutud kirjutanud, millest siin kohal nimetame „Ema armastus“, „Tõsised sõbrad“, „Kuningas Apoloonius“, „Mai Roos“, „Merehädalised“, 1891, „Roosa“, „Peiud ja neiud“, „Merekoolis“ ja „Õnne soon, Franz Hoffmanni jr.“ 1893, „Saardami töömees“, „Tõde tõuseb“, „Tubli poiss“, „Woorus wõidab“ 1894, kolm wiimast Fr. Hoffmanni jutud Saksa keelest. Aastal 1895—1897 kirjutas ta mitmed õpuraamatud, nagu
