Lehekülg:Eesti kirjanduse ajalugu Hermann 1898.djvu/505

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

497

siisgi mõnes sõnas üteldud mõttes inimese hinge olu, kes Jumalast maha jäetud end arwab olewat ja nüüd palwet hakkab tegema, kuid et palwe ei awita, heidab ta meelt, aga siis wõtab hing jälle lootust ja ootab lunastust ning abi.

Ka wäga ilusaid isamaalisi laulusid on Anna Haawa loonud, mis oma tõugu kõige parematele wõiwad kõrwu astuda. Luuletaja õrn, hell, armastaw, ihane loomus näitab end neisgi luuletes, milles tihti ajaratta weeremist ja woolu tunda on. Iseäranis on luuletaja selle üle kurw, et kodumaa laste wahel on lõhesid walitsemas: „Taaralaste targad pojad — ehitage rahu kojad endi keskel ülesse!“

Et luuletajal nii ütlemata peenike tundmus on, siis on ta kõike südames maitsnud, mis ta sõnades awaldab. Teadlistes töödes ei tohi eneselik, isikline tundmus ette tungida, luuletes on ta seda ilusam. Anna Haawa luuletest ja nende õrnast ja peenikesest hingeteadlisest wõimust on juba Soome Helsingi ja meie kodu ülikoolis pikki seletusi ja kaunid kõnesid olnud.



Elise Aun.

Pea ühel ajal Anna Haawaga tõusis weel teine luuleneiu üles, ja see oli Elise Aun. Tema on Wastselinna kihelkunnas umbes selsamal ajal sündinud, nagu Anna Haawa, ja sai haridust erawiisil. Ta astus esiti ajalehtedes luuletega ette, ja siis andis ta oma luuletused iseraamatus wälja. Esimene jagu tema luuldeid ilmus 1888 päälkirjaga „Kibuwitsa õied“, teine jagu päälkirjaga „Laane linnuke“ 1889, kolmas jagu päälkirjaga „Metsa lilled“ 1890, neljas tuli päälkirja all „Kibuwitsa õied II.“ 1895.

Elise Aun on oma luulete põhjusmõtete poolest mitmesugusem kui Anna Haawa, kuid luulelise hoo ja wõimu poolest wähem. Elise Aun ei ole mitte armastuse-laulik ja on selles Anna Haawa wastand. Elise Aun wõtab aineid luuletada elust, loodusest, metsast, laanest, wanemate ja laste armastusest, kewadest,