495
„Miljon westitaskus“ ja „Wästriku Aadu. Kippari unerohi“ 1893, „Meie Mihkel,“ „Muhulaste imelikud juhtumised“, „Linda aktsiad“ 1894, „Herzogi west“ ja „Minu postipoiss“ 1895, „Külmale maale“ 1896 jne.
See on terwe rida juttusid, mis ise tubli osa kirjandusest wälja teeb. Nad ei ole aga kõik, sest palju on nimetamata jäänud, paljud otsa ostetud. Tähele panna on, et „Töömehe tütar,“ „Kannud ja käbid,“ „Peiu käsiraha,“ „Wästriku Aadu,“ „Linda aktsiad“ ja iseäranis „Külmale maale“ ja teised otse Eesti rahwa elust on wälja wõetud ja kõige paremaid kujusid sellest annawad. Wilde naljajutud on kõik nii kirjutatud, et watsa wabisema panewad.
Oma juttudega on Wilde lühikesel ajal Eesti jutukirjanikkude ette otsa tõusnud. Temal on omadused, mis teda päris jutustajaks teewad, nagu 1) peenike hingeteadline iseloomu joonistamine, 2) wäga põnew ja lõbus jutulõnga edendus, 3) ilus keel ja ladus kõne. Lugeja wõtab lugedes Wilde jutu tegewate isikute loost kõige elawamini osa. Wilde oskab juttu nõnda seada, et see iseloomude ja olude järele loomulikult pääotsuses lõpeb. Küll ei ole salata, et mõni juhtumine wähe otsitud ja liiale aetud ja teine imelikkude wahesõnade läbi lugeja osawõtmist ja kaastundmust osalt wähendab, kuid pääjutt jääb ikka tõelikuks. Wildele on loodus ise õiguse andnud kirjameheks hakata, sest ta oskab elu nõnda joonistada, kuda end see tõesti awaldab. Tema jutud saawad Eesti kirjanduses jäädawalt loetawateks kirjadeks, ja tema harwa liiale minew loomuline nali annab asja naeruks ja lõbuks.
Anna Haawa.
Üks neist Eesti kirjanduse põllul tegewatest neidudest, kellele osaks on saanud kadunud Koidula jälgedesse astuda, on küll Anna Haawa. Ta on umbes 1868. aasta ümber Kodaweres sündinud, käis endise Tartu ülemast tütarlaste koolist hiilgawalt läbi ja tegi suure koolipreili-eksami. Selle järel
