491
õpetustega,“ siis „Arwuwalla wõti.“ Aastal 1880 ilmus „Arwuwald II jagu: Nelja liikme ja ruumi arwamine“ ning 1888 selle „wõti.“ „Laste arwuwald“ 3 jagu ja selle „wõti“ tuli 1884—1890 wälja. „Turnimise raamat“ oli juba 1879 ilmunud. „Kirjutamise õpetus“ tuli wälja 1882.
Iseäraliseks auuks on Kurrikule arwata, et ta Eesti keele tarwis on kiirkirja (stenographia) wälja mõtelnud, mille järele igaüks, kellel himu, wõib Eesti keeli kõnet pea rääkimise kiirusel üles kirjutada.
Pääle selle on Kurrik pärast seisma jäänud ajakirjas „Meelejahutaja“ hulga kirjapalasid awaldanud, kui ta selle lehe kirjutamist ka üleüldse toimetajana juhatas.
A. Grenzstein.
Eesti kirjanduses tõusis oma wiisi elu tegijana tutwaks Aadu Grenzstein, warjunimega Piirikiwi. Sündinud on ta algekuu 24. päewal Tarwastus, õppis 1867—1869 Tarwastu kih.-koolis, oli 1869—1871, Tarwastus 1869—1871 kih.-kooliõpetaja abi, käis 1871—1874 Walgas Zimse juhatuse all olewas köstrite ja kih.-kooliõpetajate seminaris, oli 1874—1876 Audrus kih.-kooliõp. ja köster, 1876—1878 Tartu wallakoolmeistrite seminaris kooliõpetaja, 1878—1880 Wienis pädagogiumi ja ülikooli erakuulaja, 1881 Tartus „Eesti Postimehe“ toimetaja ja 1882 saadik enese asutatud „Olewiku“ toimetaja.
Aastal 1877 ilmus tema sulest „A. Piirikiwi esimesed luuletused,“ ja siis „Saksa keele õpetaja“ kolm jagu 1877, 1878 ja 1879, aastal 1878 „Kooli laulmise raamat“ kuus jagu, 1880 „Looduse nõuud ja jõuud“ 3 annet, 1883 „Maleõpetus,“ 1884 „Eesti sõnaraamat,“ 1885 „Naljapildid Pollad ja Lollad,“ 1886 „Linnaseadus,“ „Eluea kontsert meestekoorile,“ 1887 „Rahwapidu laulud,“ 1888 „Pildi-aabits,“ „A. Piirikiwi laulud ja salmid,“ 1889 „Riigikeele õpiraamat“ 3 j., 1890
