486
Petrosawodski-, selle järele Kattilas ja Moloskowizas ning wiimaks 1887 Kroonlinnas Eesti kirikuõpetajaks, kuhu ta kauaks ametisse on jäänud.
Juba siis, kui ta alles gymnasiumis Pärnus oli, awaldas ta oma esimesed luulded „Lehekuu õied“, mis aga puuduline algaja töö oliwad. Peagi hakkas nüüd Eiseni sulest nii palju kirjatöösid ilmuma, et see meil sugugi wõimalik ei ole siin nende kõikide päälkirjasidgi nimetada. Kirjade seas on nii hästi luulete kui ka õpe- ja juturaamatuid rohkesti. Kõik Eiseni kirjad on oma ladusa ja sorawa keele ja laheda ning mõnusa kõne pärast rahwa poolt sooja wastuwõtmist leidnud. Meie nimetame siin luuletest järgmised: Eiseni kõige parem, kuid ühes Bergmanni-, Mohrfeldti- ja Ederbergiga tehtud, salmikogu on „Eesti luuletused“, mis aasta 1881 jaanikuu 18. (30.) päewaks „Eesti Kirjameeste seltsi“ poolest „Suomalaisen Kirjallisuuden Seurale“ (Soome Kirjanduse seltsile) kui 50 aasta põhjenduse piduks pühendati. Selles luulekogus on kõige ilusamad salmikud kogutud, mis enne 1881. aastat luuletatud oliwad, ning enese poolt pani Eisen mitmedgi luulded weel juurde. Eiseni luulete omadus on ka seesama, et nad lõbusad ja ladusad lugeda ja hõlpsad mõista ja wiisiga laulda on. Ütleme siin kohal juba kohe, et need „Eesti luuletused“ aastast 1881 ruttu ära osteti — nii, et neid enam kusagilt saada ei olnud, ning et Eisen oli sunnitud „Uued Eesti luuletused“ aastal 1888 trükki andma, mis ka wäga tulus ja tuumakas raamat on, kuid „Eesti luuletuste“ wasta ei saa, sest et Eisen mitme tähtsama luuletaja salmikud on wälja jätnud ja teistest liig palju sisse wõtnud. Waheajal ilmus rida teisi luuldeid Eiseni sulest, nõnda „Helinad Emajõelt“ 1884, „Sädemed“ 1884, „Kõu ja Pikker“ 1885, „Uus Tasku Laulik“ 1885 ja „Uus Laulik“ 1887, juba enne ilmus „Rahwa Laulik“ 1881, siis weel „Minu laulud“ 1890, „Karskusse laulik“ 1894 jne. Salmiku-kogud leiawad muidugi rahwa poolest rohkem ostjaid, sest et siin mitme luuletaja töösid ühes koos lugeda
