481
1. septembril 1851 Wändras, käis endise Tartu gymnasiumis ja ülikoolis, reisis 1878—1879 wäljamaal haridust omandamas, sai Tartus mõttetarkuse kandidaadiks, oli isa kõrwal „Eesti Postimehe“ teine toimetaja, 1879—1881, põhjendas Tallinnas Eesti meelega kuid Saksa keelega päewalehe „Die Heimath,“ mis 1882 kuni 1884 wälja tuli. Läks siis Riiga, elas aastat wiis trükikodade inspektorina ja zensorina Riias, siis läks ta ühe pahanduse pärast wäljamaale asuma ja jäi sinna.
Harry Jannsen on luuleande isalt pärinud, kuid on seda weel peenendanud. Tema luuletes on mõttetarkusline waatlemine ja luul ühendatud, iseäranis ta wanemates salmikutes. Iseenesest on see lõbus lugeda. Ühes luuldes, mis salmikogus „Eesti luuletused“ 1881 ilmunud, ütleb ta: „Mis ka kewadel ei ärka, taewategusid ei märka, uue-elule ei ärka, alailma wäed ei murra, see wõib surra, see wõib surra!“ See oli ka Eesti rahwa kohta üteldud. Teises luuldes kõneleb ta õnnest ja ütleb, et see saatuse hommiku-anne on.
Tähele on panna, et tema enne kui Heimath’i toimetajaks heitis, sakslaste, eestlaste ja lätlaste ühenemist „baltlasteks“ soowis ja selle üle kirjutas, kui ta „Eesti Postimehe“ toimetaja oli. Tema wastased C. R. Jakobson, Kõrw ja Järw oliwad wäga wihased selle mõtte üle. Sellest tuli niisugune sulesõda, et pärast „baltlase“ nimi juba sõimunimeks tehti ja kaua iga oma partei wastast „sakalaste“, see on ajalehe „Sakala“ sõprade, poolt „baltlane“ hüüti. „Tema on baltlane“ ja „tema on sakalane“ oli kaua aega kahe suure partei lipukiri, mis eestlaste seas 1879 kuni 1889 ja weel kauemgi wastaste erakonna meestele anti, ehk sel ütelusel küll õieti mingit paha tähendust ei ole, sest sakalane oli Sakala-maa elanik ja baltlane Balti-maa elanik.
Et Harry Jannsen ka kõnekeeles on mõndagi kirjutanud, on iseenesest mõista, sest et ta ju ajalehe toimetaja oli.
Saksa keeles on Harry Jannsen mitmed wäga tuumakad kirjad kirjutanud, millest suur osa Eesti asjade ja kirjanduse kohta käib. Nõnda pani ta kaks raa-
