479
liigub armas kewadene õhk ja lillede lehk, neiulik õrnus ja nooruslik wärskus. Keel, mõõt, riim ja sisu on pea ühte wiisi täielikud, mõtete käik ladus ja soraw ning selge, kõne kaunis ja lõbus. Bergmann oli nooruses luulelise mõtte kujutamise meister nii hästi keeles kui sisus ja koores. Teda tuleb tagasi hoidmata kiita — juba tema puhta ilma waleta isamaa-armastuse pärast, mis end ka ta luuletes ilmutab.
Esimene töö jutustuses Bergmanni sulest ilmus 1878 nime all „Ööwahi uus aasta“. Juba see jutt on õieti luuletus kõne wõi jutu näol.
Aastal 1871 ilmus M. J. Eiseni toimetusel „Eesti Kirjameeste seltsi“ poolest salmikute kogu „Eesti luuletused“ terwituseks ja teretuseks „Suomalaisen Kirjallisuuden Seura“ (Soome kirjanduse seltsi) 50-daks alustuse jubileumi päewaks. Selles kogus ilmusiwad esimesed ilusad Bergmanni luuletused. (See raamat ei ole enam saada.) Bergmanni luuletused on siin nii hästi tundelised kui jutulised (lyrised ja balladised). Tundelised luulded isamaa-, aasta-aja-, hommiku- ja õhtu-, armastuse- ja keisri-laulud ja on kõige ilusamate Eesti laulude sekka lugeda. Jutuluulded on nimelt siin „Salme“, siis üsna iseseiswalt salmitud „Igawene Juut“, wäga kaunis lugulaul „Ustaw Ilo“ ja kurwkena romanz „Linda“. Niisuguste luulete poolest on Eesti keel seni kehw olnud, kuna tundeluulet õige rohkesti leiti. Seda suurema wäärtusega on siis Bergmanni luguluulded (balladid), mis ka iga muu rahwa kirjandusele ehteks oleksiwad. Neid ei peaks keegi Eesti kirjanduse sõber lugemata jätma. Mida rohkem neid keegi loeb, seda enam tuleb nende ilu tunda. Nii hästi ajaloolikud kui hingeteadlised peensused on neis märgata.
Bergmanni luuletustel oli rahwa seas waimustatud wastuwõtmine. Et neid iseäralises raamatus wälja ei tulnud, kirjutati neid ühte puhku ära. Sagedasti on nende üle eestlaste seas elawaid kujesid tehtud — nii hästi seltsides kui eramajades. Rahwa luuleline maik on selle läbi wäga peenendatud.
Bergmann on ka suuremaid luuletusi Eesti keelde ümber tei-
