473
tundeluulded; üksnes mõnedes on ka wähe luguluulelist sisu ehk ainet. Ka ei pea Weske wäga waljult siledast koorest kinni, aga luulded on siisgi sorawad ja kaunid lugeda ja hõlpsad laulda. Rahwa maigu-tundmus on juba uue-ajaline, ja ka Weske lauludest on ainult mõned ainsad wana kujuga, kuna suurem hulk uuenäoline on. Aastal 1875 Tartus Mattieseni juures trükitud „Laulud wiisidega“ on kõige meeldiwamad luulded Weske sulest. Pärastestel ei olnud seda jõudu. Üksnes ilus luuletus „Päikesele“ on endistega ühewäärtusline. Ka algupäralisi luuletusi on Weske õige palju loonud, kuid need ei ole seda laialilaotust leidnud kui ümbertehtused. Oma luuletustes elab Weske rahwa sees edasi.
Kõrge wäärtusega on ka tema awaldatud kaks jagu „Eesti rahwa-laulud“, mis 1879 ja 1883 Tartus Schnakenburgi juures trükiti. Need rahwaluulded on enamasti Wirumaalt rahwa suust korjatud ja ilma kirjakeele pääle waatamata üles pandud. Nende seas on wäga ilusaid luuldeid leida, mille tuum ka kaunis on. Luulded näitawad iga pidi Eesti rahwaluulete ilu.
Aastal 1884 sai Weske ülemalt poolt luba ajakirja „Oma Maa“ wälja anda. Selles ajakirjas, mis ta kõigest järgmise aasta juhatas, on ta õige hulga kirjutusi awaldanud, mis Eesti keele ja kirjanduse ning Soome sugu rahwaste kohta käiwad. Selles kirjutas ta ka nimelt seletusi Eesti keele loomust, Eesti sõnade pikkuse järkudest, Eesti keele murretest, siis wanadest Eesti ohwrikohtadest, Kalewipoja jutu riismetest, Eesti rahwa luuletest ja paljust muust. Need kirjutused on pea kõik jäädawa tähtsusega.
Enne surma sai Dr. Weske weel walmis tähtsa teadusetöö «Славяно-финскія культурныя отношенія», milles ta Wene keeles Soome sugu keeli wõrdleb ja näitab, mis sõnad ja kohanimed Wene keelest Soome sugu keeltesse ja Soome sugu keeltest Wene keelde on läinud.
