465
wiiulimängu-õpetuse ning klaweri saatusega solo- ja dueti-laulusid.
Aasta 1886 algul omandas Hermann enesele ajalehe „Pärnu Postimehe“, mis ta endisesse Tartu tõi ja nime all „Postimees“ hakkas wäljaandma. See leht paisus aasta 1888 algul tema juhatusel 3 korda nädalis ja 1890 lõpul igal päewal ilmuwaks leheks. Selles lehes awaldas ta lugemata hulga juhtkirjasid ja muid kirjeldusi teiste tehtud kirjatööde hulgas. Aastal 1896 läks leht cand. jur. J. Tõnissoni toimetuse alla, kes ülemalt poolt seks kinnitati. Üle 15 aastat oli Hermann ajalehe-toimetaja olnud ja lahkus töö-wäsimusest ja waenust ära tüdinenud sellest enesele muidu armsaks läinud ametist.
Oma kahte lehte toimetades jäi siisgi weel siin ja sääl aega üle mõnda teaduslist kirja üles panna ja trükki anda. Nõnda pidas Hermann pääkõned wõidupidudel 1889 ja 1890 ning andis trükki, wõttis kirjatööde arwustamisest neljal wõidupidul 1887—1890 osa. — Aastal 1889 waliti Hermann endise Tartu ülikooli nõuukogu poolest sellesse ülikooli Eesti keele lektoriks, mis ametisse ta kauaks jäi, ehk tal ajalehe toimetaja- ja lektoriametit ühes küll tõesti raske oli pidada, kuid asi on ometi korda läinud.
Aastal 1889 ilmus Hermanni korjandusel ja seadmisel 40 Eesti rahwawiisi päälkirjaga „Eesti rahwalaulud segakoorile.“ See oli esimene kord, et Eesti rahwawiisid isetrükis wälja tuliwad, ja see oli Eesti muusika kohta wissisti ka tähtjas lugu, sest sõnalise wanawara kõrwal seisab ju laululine wanawara, ja tõendada tuleb, kumb neist kõrgem on. Ka oli Hermann „E. Üliõpilaste seltsi albumis“ I. Eesti rahwawiiside loomu üle kirjutanud, siis Õpetatud Eesti seltsis nendesamade kohta Saksa keeles kõne pidanud ja ka seltsi „Verhandlung’ites“ kirjelduse awaldanud.
Meelde tuletada on weel, et Hermann „Eesti Kirjameeste seltsi“ poolest aastal 1891 toime pandud suure laulupidu arendaja, pidulaulude trükkimuretseja ja laulujuhataja ning pidukõne pidaja pidul enesel oli.
