Lehekülg:Eesti kirjanduse ajalugu Hermann 1898.djvu/466

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

458

likult esimeses „Wiljandi lauliku“ jaos midagi tunda, rohkem juba teises, aga kõige rohkem kolmandas jaos. Kui ka Reinwald luuletes mõnigi kord sõnu wägisi lühendab, santisid riimisid pruugib, paiksõnu sisse paneb, siisgi on tema luulded keele ja kõne sileduse poolest paremad kui näituseks Kreutzwaldi ümberpanekud. Et Reinwald üksi Eesti keelt räägib, siis ei wõi wõõra keele mõjust tema luuletesse juttugi olla. Keel ja kõne on sellepärast loomulik ja rahwalik. Üksnes sisu ja tuuma poolist mõjumist muude luuletajate läbi wõime wõimalikuks arwata. Reinwald on oma luuletes palaw isamaalane ja on sooja sisuga isamaa-laulusid loonud, mida wäga kiita tuleb.

Esimesest jaost „Wiljandi laulikust“ läheb üleüldse wäga puhas aateline waim läbi. Teises jaos luuletes on luuletaja mõndagi õppinud, oma teadmist kaswatanud, ning luulded on sügawama, hoogsama tuumaga, kuid endist aatelist waimu ei ole nii enam tunda, kui esimese jao luuletes, ja juba on lõhkuwat mõju tunda. Kolmandas jaos on luuletaja weel kaugemale läinud. Iseäranis usust on ta end koguni ära pööranud, ja tal on wahwust küllaldi tunnistada: „Kes tahab midagi uskuda, ärgu teadku midagi, aga kes tahab midagi teada, ärgu uskugu midagi.“ Iga „dogma“ ei ole muud midagi kui wananenud mõte, ja piibli-lugu on Israeli „muistne jutt“. Et Reinwald selle pärast wastaseid leidis, ei ole ime ja on kerge mõista. Ka tema kadunud sõber Kunder ei kiitnud usu külge puutumist hääks.

Reinwaldi luuletused jääwad muidugi Eesti kirjanduse ajaloos meelde tuletada kui annetega mehe tooded. Ka meie ei ole wõinud nendest mööda minna.



J. Jung.

Uuemate ja paremate Eesti kirjameeste sekka tuleb ka J. Jung arwata. Tema on Pillistwere kihelkunnast pärit, on sääl umbes 1845 aasta ümber sündinud ja käis säälsamas kihel-