453
dud, C. R. Jakobsoni nooruse-sõber. Pärn käis Torma kihelkunna-koolis ja pärast Tartu kreiskoolis. Umbes 1865. aasta ümber läks ta sessamas linnas Maass’i kooliõpetaja seminari, mis ta läbi tegi. Ülikooli ta ei saanud. Pärast seminari lõpueksami hakkas Pärn kohe elementarkooliõpetajaks ja nimelt Põltsamaal, kust ta kolme aasta pärast sessesamasse ametisse Lihulasse läks ja 17 aastat õpetas. Siis läks ta Otepäässe kihelkunna-kooliõpetajaks, kus ta ka 1897 oli. Pärn on siis terwel eluajal kooliõpetaja Eesti rahwa seas kodumaal olnud. Tema kirjad kannawad ka selle märki ja loomu.
Esimene raamat Jakob Pärn’i sulest ilmus aastal 1869. See oli kaswatlise sisuga kiri nime all „Mõistlik majapidaja ja lastekaswataja“. Juba siin oli Pärn jutukuju walinud ja selle läbi näidanud, kuda ühed wanemad oliwad mõistlikult oma lapsed kaswatanud ja koolitanud — nimelt Eesti rahwuslisel põhjal. Raamat ei ole seda tähelepanemist leidnud, mis ta wäärt. — Kooliraamat oli „Kirjalikud tööd koolis ja kodus“ 1879 trükitud.
Päris jutustamise teele astus Pärn uudisjutuga „Wana-ema warandus“, mis Laakmanni juures 1875 trükiti. Siin kirjeldab Pärn Eesti talupoegade wastolu mõisnikkude kohta, kõneleb talu-elust üleüldse ja jutustab sellel puhul rahaaugu leidmisest ja selle waranduse saamisest ning õpetab lugejat kõiges, mis tarwis arwab olewat. Igal pool on siin kooliõpetaja märgata, ja jutt on enam õpenõuu eeskujuks koolmeisterliku tarkusejuhina, kuna tähtjas põnew tegewus temas enamini puudub. Algusjutuna on ta siisgi wäga kasulik lugeda, kui ka lugemine jutu natuke liia kargamise, jutu lõnga wähese tõenäitluse ja keele abruse pärast küllalt maiku ei anna.
Aastal 1879 ilmus trükist Schnakenburgi juures Pärn’i kõige parem jutt „Oma tuba, oma luba“. See jutt on pärast ka mitmesse muude keelde ümber pandud. Jutu sisu on lühedalt järgmine:
Lahwardi Kristjan raiub kirwega oma koplis wäikest puid
