452
mälestatud, kes Jakobsoni jäljes käisiwad. Need on uudisjuttude kirjutaja Pärn, põllumees-luuletaja Reinwald, keelemees ja luuletaja Dr. Weske, siis weel Kunder, Järw ja Kõrw. j. m. t.
Pärni kohta on siisgi ütelda, et Jakobsoni mõjust tema üle wähe on tunda. Tema on hulga juttusid Eesti keeles kirjutanud, milles muust kui ta enese andest juttu ei wõi olla. Ta oli üksnes Jakobsoni noorusesõber, kuna ta pärast iseteed käis. Et ma siin raamatus aja järele käima pean, siis wõin esiti Pärnist, siis Reinwaldist kõneleda, siis wahet teha ning selle järele siis Weskest, Kunderist, Järwest ja Kõrwist kirjutada.
Jakob Pärn.
Ei wõi salata, et Eesti kirjandus hääde juttude ja romanide poolest kehw on. Raske on ütelda, kust see tuleb. Seni ei ole Eesti rahwa seast õige suurt jutustajat ilmunud. Kas see sellest on seletada, et eestlastel wähe jutu-andi on, wõi on see Eesti rahwa elust ja olust nii tulnud, ei taha esiotsa tõendada. Jutu-ande puudust on raske uskuda, sest määratu hulk muinasjuttusid ja laulusid annab õieti hoopis teist tunnistust, nimelt seda, et eestlastel palju jutustajaid peaks olema. Siisgi on jutustajate arw Eesti kirjanduses wähene. Tähtjas wõib üks jutukirjutaja üksi siis olla, kui ta tuumakaid algusjuttusid oma rahwa elust loob, mis pärast ka teistesse keeltesse wõiwad ümberpandud olla. Küll on Arwelius, Luce, Masing, Mannteuffel, Fählmann, Kreutzwald, Jannsen, Koidula ja nooremad kirjamehed juttusid kirjutanud, kuid wähe on neist kõlbulised wõõrastesse keeltesse panna. Siisgi on mõnda, mis kirjanduse sõber hääl meelel wõib tähele panna. Üks nendest on Jakob Pärn, üks paremaid Eesti juttude loojaid. Romanisid on Eesti keeles üleüldse wähe, ei ole ka tema kirjutanud, kuid uudisjuttusid.
Jakob Pärn on umbes 1845 aasta ümber Torma kihelkunnas sündinud ja oli, nagu enne ütel-
