445
wõitis. Ta oli nagu meteor, mis Eesti kirjanduse taewas heledalt nähtawale tuli ja pärast jälle ära kustus, kui ta wiisteistkümmend aastat hiilganud. Tema tähtjus oli kahekordne 1) politine ja 2) kirjandusline. Muidugi on meil siin üksnes tema kirjanduslise tähtsusega tegemist, sest et ta eestlaste tähtjas kirjamees oli.
C. R. Jakobson sündis heinakuu 14. päewal 1841 Tartus, kus ta isa tol korral ülikooli teener oli. Isal oli ärgas ja haridusline waim, ja ta õppis mõndagi, muu seas ka laulu ja mängu. Nagu juba enne temast oleme rääkinud, oli ta Torma kihelkunnas, kuhu ta 1844 oma perega läks, köster ning alustas sääl mängukoori ja tegi end ka Eesti kirjanikuna tutwaks. Ta on oma kooriga koguni „wõidusmatka“ (kunstireisi) Soomemaale teinud, ja aastal 1883 ilmus „Suomen Kuvalehti’s“ mängukoori kujegi. Et isa ka Eesti kirjamees oli, on juba üteldud. Isa tegewus mängumehena ei ole wiljata jäänud, sest C. R. Jakobson andis ka pärast kolm laulukogu wälja: „Wanemuine Kandle healed I. ja II. jagu“ ning „Rõõmus laulja“. Jakobsoni üks õde sai lauljaksgi.
Tormas elas C. R. Jakobson noorel põlwel ja käis kihelkunnakoolis isa juhatusel, kes ühes kihelkunna-kooliõpetaja oli. Temaga ühes kaswas tuntud uudisjuttude kirjutaja J. Pärn. Pärast läks C. R. Jakobson köstri-seminari Walka. Ennegu ta seminarist läbi sai, suri ta isa ära. Torma kihelkund walis C. R. Jakobsoni tema isa asemele aasta pärast kihelkunna-kooliõpetajaks, kui see alles 19 aastat wana oli. Aga tulise loomuga noor mees juhtus kogudusega uuenduste pärast ja kihelkunna sakslastega mõtete pärast pahandusesse ja läks Jamburisse uude kohta, säält aga pea Peterburisse. Sääl tundis ta pea, et talle weel haridust waja oli ning hakkas suure hoolega edasi õppima ning andis ise õpetust. Oma ilusa käekirja pärast oli Suurwürst Konstantini tütar, pärastene Greekamaa kuninganna, ilukirjas tema õpilane. Ka Ladina keelt õppis Jakobson ja luges Cicero’d, kelle mõttetarkus temale meeldis.
Peterburis tuli muutus tema elus: Ta sai Eesti rahwa ja
