444
siis Hurt juba 1879 „Eesti Postimehes“ end temast lahti ütles, nagu seda teisel kohal teatatud. Sest ajast saadik jäi sisemine pragu Eesti kirjameeste ja kodumaalaste wahele. Seda pragu märgati ka kirjanduses. Hurt pani mälestuswäärilisel koosolekul lõikusekuu 23. päewal 1881 Wanemuise seltsi saalis „E. Kirjameeste seltsi“ presidendi-ameti maha. Hurt ja tema seltsilised astusiwad siis seltsist wälja, sest et C. R. Jakobson presidendiks waliti, kes aga juba 7. märzil 1882 suri. Pragu mõlema erakunna wahel läks weel suuremaks, kui 1883 Hurt ka Aleksandri-kooli pääkomitee presidendi-ametist häälte enamusel lahti waliti. Kool astus aastal 1888 Wene õpekeelega elusse.
Pärast E. K. seltsist lahkumist ja Al.-kooli pääkomiteest lahtiwalimist ei wõtnud Hurt enam awalikkudest Eesti asutustest osa. Ta pidas kirikuõpetaja-ametit ja juhatas wanawara kogumist. Mõni kord kirjutas ta ka mõnda tükki ajalehte, pidas mõnda kõnet seltsides, ühe ilusa kõne 1896. aasta suurel laulupidul Tallinnas, mis pärast ka trükis ilmus. Iseäraliseks tööks tuleb talle kirjapõllul arwata, et ta Keiserliku Teaduste Akademia soowil kadunud Dr. F. J. Wiedemanni Eesti-Saksa keeli sõnaraamatu teist korda trükki andis. Enne oli ta juba Aleksander II-se kohtu-seadused Eesti keelde ümber pannud.
Aastal 1886 sai Hnrt Helsingi ülikoolis tehtud eksami tõttu mõtteteaduse doktori auunime. Wäitekiri oli Eesti keele ja nimelt lõpu „-ne“ üle ja oli ta siin Eesti keele põllul terawa uurimise-töö otse mikroskopilisel waatlemisel ära teinud. Tema päätööle, wanawara, trükkipanemisele, on kõige rohkem edu soowida, sest selles on Hurt kõige rohkem kodus ja tunneb oma materjali.
Carl Robert Jakobson.
Iseäraline ja elu-tegew nähtawus Eesti kirjanduses on C. R. Jakobson, kellel suur mõju ja tagajärg oli ja kes palju sõpru