441
rispõlwest wabastuse 50 aasta mälestuseks esimene suur Eesti laulupidu. Hurt oli see kord pidu pää-kõnelejaks walitud ja pidas hiilgawa ja waimustatud kõne, mis wäga rohkesti mõjus. Kõnes pani ta rõhku Eesti keele ja hariduse põhjusmõttelise iseseiswuse ja selle alleshoidmise ning edendamise pääle. Kõne tegi wäga palju rääkimist wasta ja poolt. Rahwas oli waimustusega Hurti poolt. Nagu pidu üleüldse, nõnda oli ka see kõne oma jagu põhjuseks, et kodumaaline waimustus seitsmekümnendatel aastatel suur ja elaw oli.
Hurt oli too-aegses kirjanduslises ja isamaalises liikumises üks päämees ja oli ka kirjamehena rohkesti tegew. Nõnda hakkas ta J. W. Jannseni kaastööliseks „Eesti Postimehes“, mis see kord mõõduandew leht oli. Hurt kirjutas selle lehe lisa ning awaldas sääl keelelisi, ajaloolisi ja lõbusisulise tuumaga kirjatöid. Keele poolest olgu tähendatud, et Hurt Wõrumaa mehena oli sündinud ja enne Wõru murret kõnelenud, kuid pärast õppis ta kirjakeele selgeks, mida ta siis ka hästi räägib. Hurti too-kordsed kirjapalad on palju selgust Eesti keelele toonud, ja neid wõeti hääl meelel wastu. Rõõmuga loeti ka tema kirjutusi Eesti rahwa wanast ajast ja sakslaste siiatulemisest, nagu seda Läti Hindrik teatab. Täiesti asjalikul tasasel toonil seletas Hurt siin Eesti rahwa elu üksikuid ajaloolisi sündusi. Osawal sõnal pani ta ette, kuda sakslased aega mööda eestlaste üle wõidu saiwad. Need kirjutused on pärast ta iseraamatus päälkirjaga „Pildid isamaa sündinud asjust“ ilmunud ja on wäärt, et neid loetakse.
Hurt’i lõbusisulised kirjad ei ole rohked. Tema ei taha lõbustada, waid ta tahab uurida ja teadlist kirjandust edendada. Siisgi on ta mõnda kirjutanud, mida siia tuleb arwata, nõnda kalendri-lisade kirjad ja ka mõnda ajalehe „E. Postim.“ lisas.
Luuletajana on Hurt küll mõne ainsa korra ette astunud. Ta salmis luulde „Enne ja nüüd“, mis esimest korda 1869 C. R. Jakobsoni noodi-raamatus nimega „Wanemuine kandle healed“ trükis ilmus. Selles luuldes wõrreldakse Eesti muinasaega olewikuga. See luuleline wõrreldus
