438
suur. Esimesel kuuel aastal ei olnud kõige wähemat lõhet märgata, 1872—1878. See oli Eesti kirjanduse ilu- ja õie-aeg, mil igaüks aina tubli kirjatöö läbi teisest püüdis ette saada ja selle läbi Eesti asja edendada.
Aastal 1878 alustas C. R. Jakobson Wiljandis ajalehe „Sakala“. Selles hakkas ta pea wabameelselt kirjutama ja kirikule ja kirikuõpetajatele pihta andma. Hurt, kes juba 1872 aastast saadik kirikuõpetaja oli, ei olnud sellega rahul. Selle läbi tõusis põnewus, mis mitte ainult nende kahe wahele ei jäänud, waid seltsi liikmed kõik kahte parteisse lahutas, ilma et just awalikku lõhet näha oli. Suurel laulupidul 1879 ja ka muidu oli aga seda juba küll märgata. Et ajaleht „Sakala“ sellel wiisil edasi kirjutas, ütles J. Hurt end awalikus kirjas „Eesti Postimehes“ juba sellel aastal C. R. Jakobsonist lahti teda kirikumüüride lõhkujaks nimetades. See tegi lõhe suuremaks, ja katsed Hurti ja Jakobsoni lepitada läksiwad nurja. Hurt läks waheajal Peterburi Eesti Jaani koguduse õpetajaks. Siis tuli mälestuse wäärt koosolek 28. augustil 1881. Hurt pani presidendi-ameti seltsis maha, sest et õpetaja-amet seks talle mahti ei anda seda pidada. Üks osa soowis C. R. Jakobsoni, teine Dr. K. A. Hermanni uueks presidendiks. Esimene sai walimisel 94, teine 64 häält, seega oli C. R. Jakobson walitud. Sellega ei olnud need, kes teda ei soowinud, mitte rahul, waid astusiwad, ees otsas kõik wana eestseisus ning seltsi põhjendajad pääle mõne mehe, seltsist wälja. Pärast astusiwad ka seltsi auu-president Dr. Kreutzwald ja auuliige akademikus Dr. F. J. Wiedemann seltsist wälja. Sellega oli lõhe Eesti kirjameeste kuid sellega ka terwe rahwa wahele tekkinud, mis kaua kahju saatis. Seltsi jäiwad Jakobsoni auustajad põhjendajad ja hulk liikmeid, nende seas Dr. Weske, Kunder, H. ja C. Treffner, Henno, Adamson, Jürgenson, Thomson ja muud. Jakobson pidas seltsis küll kõnet, et selts nüüd kosub, kuid pärastene lugu ei ole seda näidanud. Mõned wanad liikmed, nende seas Dr. Hermann, astusiwad
