435
selle juures wäga meelepäraline luuleloomus. Temal on wäga suur luuleanne ning armas moondusewõim. Kahju üksnes, et ta weel rohkem ei ole kirjutanud ja ka et tema kirjatööd mitte ühes koos ei ole trükis wälja tulnud, waid kõik mitmes kirjas ja ajalehes laiali. Sellegi pärast on Kuhlbars Eesti kirjandusele tähtjas. Ta on üks kõrgeandeliste luuletajate sekka loetaw salmija. Ühes koos on tema enese wälja antud — pääle waimulikkude laulude kogu „Kuulsad waimulikud segakoorid“ — kaks noodiraamatut, mille laulude sõnad suurt annet awaldawad, need on 1) „Laulik koolis ja kodus“, milles küll ilusad, kuid enam koolile sündsad laulud sees, juba 1868 ilmunud, ja 2) „Wanemuine ehk neljakordne laululõng,“ laulude kogukene, milles sõnad otse klassised ilusad, kuna nende wiisid kõik Saksa keelest wõetud neljahäälsed meestekoorid on. Sõnad on algupärased luulded, mis pea kõik on täiesti rahwa suhu läinud. Kuhlbars näitab end neis ja teistes luuletes tähtja tundeluuletajana. Ta on Koidula kõrwal nende luulete läbi küll tähtjam isa- ja kodu-maa laulja, kelle luuletel hoogu ja elu on, ja kes rahwale wäga armas. Igaüks tunneb tema laulusid: „Kui Kungla rahwas kuldsel a’al“ wõi ka „Eestimaa, mu isamaa,“ „Oh kaljuwald,“ „Ma kõnd’sin kord Endla wee ääres“ jne. Kuhlbars laulab hääl meelel Eesti rahwa muinasaegsest ilust ja herrandusest, eestlaste maa kaunidusest, kodumaa ja rahwa wastu truudusest — waimustawal ja waimustatud keelel. Et need luulded ilusad ja Eesti omad on, siis on mitmed nendest Saksa wiisi asemele ka Eesti wiisi saanud ja lauldakse neid wiisisid ka hääl meelel. Teised laulude sõnad on muidugi Saksa keelest ümber tehtud, nõnda „Sull’ olen end andnud“ (Saksa keeles „Ich hab’ mich ergeben“), „Ei tea, mis saab sest küll saama“ (S. k. „Ich weiß nicht, was soll es bedeuten“), „Nüüd head ööd sull’, metsake“ (S. k. „Ade, du liebes Waldesgrün“) ja teised. Weel ümbertehtustessegi punub Kuhlbars isamaalisi mõtteid.
Keel Kuhlbars’i luuletes on selge, mõistetaw, soraw ja kõlaw, rhytmused selged, loomulikud ja
