431
oli. Ümbertegijal on ju seesama luuleline tundmus, kui esialgusel loojal. Kui ümbertegijal annet ei ole, tuleb luule muidugi uues keeles nõrgem ja wiletsam, nagu see ju enamasti ümberpanekutes ja ümbertehtustes ära tunda. Paraku on ka Eesti keeles küllalt nõrku ümbertehtusi. Need on enamasti ka pool haritud meeste tööd, kes täiesti ei Saksa ega muud keelt, millest nad ümber paniwad, ei ka Eesti keelt mõistnud — nii, et oleksiwad mõlemas keeles wabasti liikuda wõinud. Wäga palju ümbertehtusi ja ümberpanekuid on Eesti keeles, kuid paljudel ei ole seda wäärtust, mida tuleb nõuda. Mõnedgi on ka liig sõna sõnalt ümber pandud. Saksa keelest on sagedasti sugusõnagi ümber pandud (der, die, das = see; ein, eine, ein = üks!) Pääle selle on kõnekäänud ja mõtted sagedasti karwu pidi ümber kistud ja tõlkele Saksa keelest Saksa keele ja Wene keelest Wene keele maik juurde pandud, mis muidugi Eesti keele mõtte järele ei ole, sest iga keel tuleb enese loomu järele tarwitada, muidugi ka Eesti keel. Ka ei osata sagedasti wahet teha, mis on „ehtima ja ehitama, walima ja walitsema, pärima ja pärandama“ jne., mis küll ka alguslises kõnes wõib juhtuda.
Kui ümberpanija wõi ümbertegija andeline inimene on, siis wõib, nagu üteldud, ümberpanek wõi ümbertehtus ilusam ja tuumakam olla, kui kirjatöö alguskeeles, olgu ka lugu enamasti ümber pööratud. Niisugune tubli ja kõrgeandeline ümberpanija ja ümbertegija Saksa keelest on Eesti keeles Karl Eduard Malm, Rapla kihelkonna kirikuõpetaja. Tema on sündinud küünlakuu 10. päewal 1837, oli aastatel 1854 kuni 1856 kodukoolitaja Amblas Eestimaal, hakkas 1856 Tartus keeleteadust ülikoolis studeerima, aga sai pea usuteaduse jüngriks ja tegi 1860 kirikuõpetaja-ameti kandidaadi eksami ära. Siis oli ta Kambjas jälle kodukoolitajaks, pärast ka Tapal ametis, sai 1864 Eestimaal õpetaja-abiks ning aastal 1865 Rapla kirikuõpetajaks, mis ametis ta weel 1897, mil seda kirjutame, on. Selles ametis waliti ta 1878 Lääne-Harju praostiks ja 1886 ka
