430
Karl Eduard Malm.
Üsna loomulik on, et Eesti kirjanduses kõige suurem osa tõlked ehk ümberpanekud on. Need tõlked on ammugi enamast jaost Saksa keelest ja üksnes wähemast jaost Wene, Rootsi ja Soome keelest, harwa Ladina, Greeka, Prantsuse, Inglise wõi muust keelest. Et Eesti rahwa seas Baltimaal palju sakslasi elas, kes kodus ka Saksa keelt kõnelesiwad, selle pärast oli eestlaste maa edenemine ka kõige rohkem Saksa moodi. Selle pärast pandi siis ka Saksa raamatuid kõige rohkem Eesti keelde ümber, ja ka Eesti alguslistele kirjadele oliwad Saksa kirjad mõni kord eeskujuks. Paljud kirjamehed ei ole muust keelest raamatuid kirjutanud kui Saksa keelest.
Ülepää on arwamine nõnda, et tõlke-kirjandusel seda wäärtust ei ole, mis alguslisel kirjandusel on. See on ka üsna õige, sest ümberpandud raamat on ju teisest keelest wõetud, on wõõra mõtleja oma, kes rahwa liige ei ole, tuleb siis muust ilmast kui omast ja, kui ta jutt on, ei ole temas ette tulewad isikud mitte rahwa luu ja liha. Selle pärast ei ole salata, et tõlkijal peab hää haridus olema, kui ta töö rahwale, kelle keelde ta kirjatööd paneb, suu järele waimutoiduks peab saama. Üksi siis jõuab ta ühe keele kirja nõnda teisse keelde panna, et rahwale sellest kasu on ja et ta seda rahwa waimutoiduks muuta suutnud.
Weel enam teisiti kui tõlgetega on lugu salmikutega, mis ühest keelest teisesse ümber teha tulewad. Nagu ju enne oleme näidanud, ei ole siin midagi wõimalik sõna sõnalt õiendada, ei wõi siis siin ka tõlkest juttu olla, waid üksnes ümbertegemisest. Juba salmi-mõõt ei luba ialgi sõna sõnalt ümber panna, waid üksnes mõte tuleb salmis sekssamaks teha püüda, mis ta endises keeles oli. Kui salmik ehk luule mitte wäärtust ei pea kaotama, mis tal enne oli, siis peab ümbertegijal ka luuleannet olema. On tal seda, siis wõib sündida, et ümbertehtud luule uues keeles weel ilusam ja tuumakam saab kui ta alguskeeles
