Lehekülg:Eesti kirjanduse ajalugu Hermann 1898.djvu/430

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

422

nud, et nimelt Enn on oma pöidla ise maha raiunud, end nekruti-wõtmisest päästa. Wallawanem ühes kohtumeestega tuleb ja wõtab Ennu wangi just sel silmapilgul, kui Enn Maie naeseks nõuab. Nüüd ilmub ka Männiku Märt, annab Peetrile need 125 rubla, mis see on Ennult laenanud. Peeter maksab nüüd Ennule oma wõla ära. Mart annab ka teada, et tema nüüd otsuslikult on Peetri endise koha enesele ostnud, ja kui Peeter lubab, et Maie temale, Mardile, naeseks tuleb, siis wõib Maie sääl kohal perenaene olla, kus enne Maie ema on perenaene olnud. Peeter on nüüd sellega muidugi wäga rahul, annab oma tütrele õnnistuse, Mardile niisamati. Nii on näitluse sisu.

Salata ei wõi mitte, et selle näitluse sisu side wähe otsitud on ja selle pärast mitte täiesti loomulik ei ole. Minule on aga üteldud, et see siisgi tõesti sündinud loo järelt on wõetud. Näituse etendusel on osalised palju paremad waadata ja kuulata, sest nende üksikud iseloomud on täiesti Eesti rahwa elust, päris eestlaste kujud, nagu neid 1860-da aasta ümber, kuid osalt ka nüüd, leida. Just neis näitas Koidula oma suurt annet. Koidula mälestus ei ole ka nüüdgi rahwa seast kadunud, waid kestab Eesti kirjanduse sõprade seas edasi.



Friedrich Brandt.

Iseäranis wiljakas kirja- ja sulemees on F. Brandt, kes Tallinnas on elanud. Kõige suurem osa tema kirjadest on waimuliku sisuga. Esimene tema kiri trükiti aastal 1861 Tallinnas Diesweldi juures päälkirjaga „Ristiinnimesse Usso Lamp. Ehk: Kristusse tähhendamisse sanna kümnest neitsist.“ Aastal 1863 järgnes „Ello ja surma pegel ehk rikkas mees ja waene Laatsarus“ Tall. K. Assafrey juures ilmunud. Sest saadik on pärast lugemata hulk raamatukesi tema sulest sündinud — nii et juba päälkirjade üleslugemine suure hulga ruumi wõtaks.

Brandt on ka üks neist kirjameestest, kes wana kirjawiisi ajast