411
juttusid ja õpetlikka kirjutusi ilmus esiti 1857—1863 „Pärno Postimehes“ ja pärast 1863—1880 „Eesti Postimehes“. Asjata oleks siin ka kõigi kirjutuste päälkirjasidgi ära trükkida, sest nende arw on liig suur. Ka ajalehe-töö seas on suur osa jutustawa sisuga palad. Küll oli tema toimetatud leht nime järele politiline, kuid politikast ei wõi nendes palju juttu olla. Jannsen ei olnud politikamees. Sõnumid wõõraste maade politikast, mis ta enamasti lõbusal jutu-toonil kirjutas, ei wõi politikaks lugedagi. Tema enese politikast ei wõi ka juttugi olla, sest ta tundis end wäga õnnetu olewat, kui tema ajaleheliku tegewuse lõpul C. R. Jakobson teda kodumaalise politika sisse tõmbas. Tema politik oli, nagu ta ise tihti ütles, „rahu“. Tema soowis alati rahu ja selle pääl põhjenewat tööd. Seda püüdis ta ka ühte puhku oma lehes. Kui ta ka mõni kord rahwa wigadele, milleks ta seda wõi teist lugu arwas, waljusti wastu astus, oli seegi rahu põhjal. Laiskus, joobnus, ebausk, tuimus, rumalus, wargus, hulkumine leidis temas walju karistajat ja noomijat. Ta näitas, mis hirmsale otsale päewawargad ja kaabakad jõuawad. Ka ei ole ta ialgi sozialistide ja wara-jagajate sõber olnud.
Uuemal ajal on raamatutrükkija Laakmann Jannseni kirjasid hakanud wälja andma. Kuni seni ajani ei ole see hästi edasi läinud, ehk küll juba esimesed anded otsa on saanud. Wäga soowida oleks, et kõigi tema kirjade ilmumise läbi temale mälestus pandaks. Jannsen oli esimene, kes täiesti Eesti kirjandusest elas ja oma perekonda sellest üles pidas. Ta oli ameti ja kutse poolest Eesti kirjamees, kui ka kõige rohkem ajalehe toimetajana.
Meile jääb weel J. W. Jannseni luuletööde pääle pilku heita. Ka siin on pea sedasama ütelda, mis tema kõnekirjadestgi. Tema luuldeid on õige rohkesti, kuid ka nende seas on palju suurem osa Saksa alguskirjade järele loodud. Muidugi ei wõi luulete juures ümberpanemisest juttu olla, waid aina ümbertegemisest wõi ümberluuletamisest. Juba salmi-mõõt ei luba ialgi ühest
