409
1856 wälja — Aleksander II-se walitsuse ajal, mil rahu tehti. Siis wõis ka kirjandus kosuda, nagu üleüldse teadusele rohkem wabadust anti.
Raamatutes päälkirjaga „Sõnumitooja“ oliwad suurem osa jutud, mis Saksa keelest ümber tehtud. Rahwas luges neid kõige suurema isuga. Külades peeti nende raamatute õnneliste omanikkude juures otse ettelugemisi, mil neid ühes koos loeti. Kes ise seda on näinud, see teab, kui suure waimustusega kuuljad ettelugeja sõnu kuulasiwad, pärast juttude ilu kiitsiwad ja sellest juttu ajasiwad. Tol ajal ilmusiwad Saksamaal õige hääl meelel wastu wõetud raamatukesed päälkirjaga „Die Spinnstube“ (Kedramisetuba). Neist raamatutest on Jannsen suure osa oma juttudest wõtnud ja nendele Eesti kuue selga pannud. Kõige rohkemini meeldisiwad rahwale jutud ajaloost. Uudisjutt „Saardami linna puusepa-sell“ oli ka Saksa keelest wõetud; jutt westis, kuda Wene keiser Peeter I. Suur oma reisil Hollandimaal Saardami linnas weski- ja laewa-ehitamist õppis ja ise puusepa-sellina hulga aega töötas. Laewa-meister Lundnik olnud tema õpetaja. Seda laewa ehitades, mis Wene laewastiku isaks ja esimeseks sõjalaewaks sai ja mida praegu alles Peterburis mälestuseks hoitakse, ongi keiserlik tööline tegew olnud ja hommikust õhtuni tahunud, hööweldanud, silunud. Esiti ei ole laewa meister, kaastöölised ega Saardami polizei-gi teadnud, et Wene Peeter keiser ise olnud. Kui laew juba walmis ja Peeter teda osta tahtnud, pilganud laewa meister teda, et kust tema waene sell nii palju raha wõtab laewa osta. Koguni polizei tulnud ja tahtnud ta paberid ära wõtta. Nüüd alles tulnud auukandjad ja wõõraste riikide konsulid ning alandanud end tema ees. Suur ime! — Peeter ostis muidugi laewa, ja see sõitis Wenemaale. — Niisamati meeldis rahwale jutt Rootsi kuningast Wasast, kes mitme juhtumise ja raskuse järele walitsema sai ja nendele kuninglikku tasu andis, keda teda oliwad hädas awitanud. — Wäga rahwa meele järele oli jutt „Waese lese kuldtükk ehk kuda Jüri Mari sai“, mis nal-
