406
Postimees“ õp. Theoli, Körber’i ja Willigerode toimetusel mitte ilmuda ei suutnud, waid hingusele läks.
Aastal 1864 tuli Jannsen Pärnust Tartu elama ning asutas siin uue nädali-lehe, nimega „Eesti Postimees.“ Nii hästi „Pärnu Postimees“ kui „Eesti Postimees“ ilmuwad alles praegu, mil see raamat wälja tuleb. „Pärnu Postimees“ tuli nimelt 1886 ka Tartu, kus ta K. A. Hermanni toimetusel nime all „Postimees“ päewaleheks paisus, kuna „Eesti Postimees“ A. Busch’i omanduseks Tallinna läks. Tartusse jäi nüüd Jannsen elu otsani elama. Siin toimetas ta oma lehte, mis peagi Pärnusse jäänud lehest ette jõudis ja teda ühes perekonnaga elatas. Siin oli Jannsen nii hästi kirjalikult kui ka muul wiisil Eesti rahwa hariduse kasuks tegew. Aastal 1865 asutas ta siin esimese Eesti lauluseltsi „Vanemuine“, kelle esimene president ja laulujuhataja ta oli; presidendi ametit pidas ta 15 aastat, laulujuhataja ametit kuni 1869 aastani, mil aastal iseäranis tema talitusel ja hoolel esimene Eesti laulupidu ära peeti. Ka „Eesti Kirjameeste Seltsi“ kaaspõhjendaja oli J. W. Jannsen, niisamuti ka „Tartu Eesti Põllumeeste seltsi“ sünnitaja. Ka aasta 1879 aasta laulupiduks oli ta wäga tegew ja kandis pääle selle weel hoolt Eesti laulu edenemise eest. Wäsimata tööd tehes elas Jannsen seda wiisi Tartus kuni 1880. aastani. Tema wiimased tööaastad oliwad selle poolest kibedad ja rasked, et C. R. Jakobson oma uuesti asutatud nädali-lehes „Sakalas“ tema kallale kippus. Aastal 1880 tabas Jannsenit rabandus, mis tema tööle otsa tegi. Weel 10 aastat elas ta murtud haige mehena oma poja Dr. Eugen Jannseni juures, kuni ta mõne kuu pärast oma abikaasa surma heinakuu 1. päewal 1890 Tartus suri. Tema matusest wõttis rahwas arwamata tuhandetena leinates osa.
Paneme nüüd weel J. W. Jannseni kirjatööd ligemini tähele.
Tema kirjasid lugedes märkame igal pool rahwa kirjameest. Tema keel on rahwa keel, tema
