405
seni meelest. Ta andis aastal 1845 palwekirja ülemale poole sisse, et luba saada Eesti ajalehte wälja anda. Ta ei saanud seks luba.
Aastal 1848 algas Jannseni kirjatöö „Sõnumi-tooja“ nime all wälja antud raamatutega, mida 7 wihku ilmus ja mida rahwas suure waimustusega wastu wõttis. Juba enne oli ta waimuliku sisuga raamatuid kirjutanud, mida aga siin kõiki tähele panna ei wõi.
Aastal 1850 andis Jannsen teist korda kirja ajalehe luba paludes ülemale poole sisse, kuid ka see kord ei saanud ta luba, ning põhjenduseks oli üteldud: „Ei ole weel aeg Eesti lehte põhjendada.“
Sellel ajal sai Jannsen oma ristiisalt W. v. Dittmar’ilt 300 rubla laenuks, mille raha ta „Sõnumitooja“ wäljaandmiseks tarwitas. Kui pärast seda hr. v. Dittmar suri, tahtis Jannsen seda raha lesele tagasi maksta, kuid lesk-proua ei wõtnud, waid kinkis raha neid kiitusega wastu wõetud raamatuid edasi trükkida.
Aastal 1851 läks Jannsen Pärnu linna kooliõpetajaks. Siin tegi ta hoolega kooli-tööd ja kõrwal kirjutas raamatuid.
Kui aastal 1856 noor keiser Aleksander II. oli walitsusele saanud, siis katsus Jannsen kolmandat korda õnne ajalehte Eesti keeles põhjendada, ning andis lubasaamiseks palwekirja sisse. See kord oli tal parem õnn. Wabama aja pärast, mis oli tulnud, anti temale luba Eesti lehte asutada. Lehele oli nimeks „Pärno Postimees“ ning see hakkas a. 1857 nädalis kord wälja käima. Nii hästi raamatutrükkijad Borm Pärnus kui H. Laakmann Tartus oliwad ka luba saanud lehte wälja anda ja soowisiwad Jannsenit lehe toimetajaks. Jannsen wõttis otsuseks Pärnu jääda, sest ta tahtis kõrwal kooliõpetaja olla. Ta kartis, et ajalehe toimetamine weel mitte nii palju tulu ei annaks, kui tarwis on peret pidada. Pärnus andis nüüd siis ka Jannsen 7 aastat „Postimeest“ wälja ja kirjutas ka weel selle kõrwal mõndagi raamatut. Et ta ka kooliõpetaja oli, siis oli mehel tööd küllalt. „Pärno Postimees“ hakkas kosuma, kuna Tartus teine leht „Talurahwa
