33
kirjutatud. Rahwa seas oli lugemine alles wäga tundmata, ega maksnud siis tema tarwis raamatuid ilmutada.
Stahli Eesti keel oli wäga Ladina ja Saksa keele maiku, ehk küll ka Saksa keel tema raamatutes wäga toores ja puuduline on. Keegi ei mõtelnud Stahli ajal midagi keelt muud wiisi õpetada, kui üksnes Ladina keele eeskuju järel. Stahl ise rääkis muidugi Saksa keelt ja painutas siis ka Eesti keelt selle järele. Koguni üksikuid Saksa keeli sõnugi leiame tema kirjades, ja Stahli Eesti keel on, niisama kui Georg Mülleri oma, täis igasugu wõõra keeli tähti, mida Eesti keel sugugi ei tarwita. Aga tarwis on ka siin meelde tuletada, et Stahl mitte kirjawiisi wäljamõtleja ja ülesleidja ei olnud, milles ta kirjutas, waid juba enne teda oli Georg Müller ja weel waremini muud tundmata mehed seda wiisi kirjutanud. Kuid Stahli Eesti keel on weel puudulisem, kui Georg Mülleri oma.
Stahl kirjutab küll nõnda: „Mina olen kindel, et ma küllalt hoolega olen talupoegade suud tähele pannud, ja ma ei ole midagi kirjutanud, mis nende suus mitte tarwitatud ei ole.“ Selle kohta kirjutab Dr. F. J. Wiedemann: „Seda tunnistust ei wõi Stahli poolest mitte niisamati uskuda, kui Lutheruse sarnast ütelust. Nagu keel tema kirjades, oli ta ka tema aja kohta tänu wäärt, enamasti Saksa keel Eesti (siin ja sääl koguni Saksa) sõnadega on, nii on ka tema grammatika sõnaõpetus koguni wähe Eesti keele maiku.“ Nõnda on Wiedemanni otsus Stahli keele kohta.
Kõige tähtsam raamat Stahl’i kirjadest on, nagu juba tähendatud, „Hand und Haußbuch“ (Käsi ja kodu-raamat). Selle raamatu läbi on Stahl Eesti trükitud kirjandusele põhjuse pannud, aga ka ühes Luteri usule kindla toe andnud, sest raamat oma nelja jaoga seisab täiesti Luteri usu põhjal ning annab usu asjades nii hästi kodu kui kiriku kohta õpetust.
Stahl on oma raamatu „Händ und Haußbuch“ I. jao aastast 1632 ühele prouale pühendanud, kelle nimi on Anna von Hochgrewen ja keda ta ütleb Alx’i, Westsund’i, Kottipöhr’a ja Lauwen-
