401
on mitmest ühe teinud, kes nagu paleuseks sai. — Kalewipoeg eksib ümber, tuleb wiimaks Kääpa jõe kaldale, kus sees tema mõõk on. Ta astub jõkke, et läbi sammuda, aga korraga lõikab ta mõõk tal jalad alt ära, nagu Kalewipoeg ise kord oli ütelnud ja warga kohta mõtelnud. Jumalad on seda Kalewipojale nuhtluseks weresüü eest lasknud sündida. Kalewipoeg sureb were jooksmisest. Ta keha katab Riia wakamaa. Ta waim lendab jumatate juurde. Jumalad peawad aru, mis nii wägewa mehega teha. Ta pandakse põrgu wärawa wahiks, et Sarwik wälja ei saa. Waim läheb seks kehasse tagasi, kes aga jalgadeta jääb ja põrgu wärawasse ratsa wiidakse. Jalgu ei suuda ka jumalad enam tagasi anda. Kõrgel sundusel raksab kangelane rusikaga wasta põrgu kalju ja jääb käsi pidi kaljusse kiuni. Nõnda wahib ta, ise wang, põrgulisi. Mõni kord raputab ta kätt, siis wärisewad maad ja mered. Aga Mana hoiab teda kinni, et ta ametit edasi peab. Kuid ei mitte igawesti pea Kalew sinna kinni jääma, sest „ükskord algab aega, mil kõik peerud kahel otsal lausa lööwad lõkendama, küll siis Kalew jõuab koju oma lastel’ õnne tooma, Eesti põlwe uueks looma.“ Nõnda on kuulutus, mis Kreutzwald lõpuks pannud. Kas see kuulutus täide läheb, teab maailmade juhtija, kelle ees wäike Eesti rahwas wähene ja nõrk on.
Nõnda oleme Kreutzwaldi tööd sisu poolest tähele pannud. Suur on see töö, suur tema tähtsus, elaw tema kuju Eesti muinasajast. Nagu suur maal seisab ta meie ees. Kerge oleks sellest laialisi seletusi teha, sest Kalewipoja jutt ei ole mitte paljas muinasjutt, waid temas on ka palju ajalugu warjul. Mõned kohad on wissisti palju waremini tekkinud kui teised. Nõnda on wissisti ujumine Soomemaale sest ajast, mil weel laewu ei olnud. Kangelase waimu wäeti olek näitab Eesti rahwa lapseaega, kuna tema suur kehamõõt Aasiast näitab tulnud olewat. Teised märgid näitawad pärastest aega; nõnda need kohad, kus kullast, hõbedast ja muudest metallidest räägitakse. Niisamuti on kohad, milles wooruse aated sees, pärastesest ajast, nii ka
