397
olema. Imelikul wiisil kõneleb Kalewipoeg jões olewa mõõgaga ja palub teda kas tagasi tulla wõi oma kandja jalad maha lõigata. Sellega arwas Kalewipoeg mõõga warast nõida nuhelda lasta, aga oli õnnetuseks ise enese saatust sellega määranud. Ta ei saa mõõka enam kätte. Ta läheb laua-koormaga õlal edasi. Keegi kaebab talle oma häda, kuda ta hiiglaste sekka juhtunud ja nende tuulest paisatud. Siis wõitleb Kalewipoeg jälle tuuslaritega. Ta taob neid lapiti laudadega. Üks siil õpetab teda koopast serwiti lööma. Kalewipoeg tahab siili näha, aga siil ei tule koopast wälja, waid ütleb end alasti olema. Kalewipoeg wiskab talle palakese enese kasukat. Sellest on-gi siil okkad saanud. Endine kaebaja mees oli Kalewipoja kotis surnuks pekstud, sest nõiad oliwad piitsadega löönud, millel weskikiwid sõlmedeks. Lugu siiliga ja laudadega näib tunnistawat, et Kalewipoeg mõistuse poolest küll terane ’polnud, sest et ta ise sellest aru ei saanud, et waja serwiti lüüa oli. Teised lood aga tunnistawad jälle Kalewipoja mõistuse terawust, kes wooruse ja kõlbtuse mõtetest küllalt aru sai, näituseks: ta walitses hästi riiki, maksis kurja kätte, õpetas põllutööd jne. Weel palju kangelasetegusid teeb Kalewipoeg. Nõnda käib ta paari korda põrgusgi. Säält leiab ta kolm ime-ilusat neitsit, keda Sarwik wana-poiss on rööwinud. Neitsid annawad talle mõõga. Sellega wõitleb ta Sarwiku wastu ja wõidab tema ära, kes pakku paneb. Kalewipoeg päästab neitsid põrgust ära. Sarwiku sellid ei suuda talle taga ajades midagi teha. Kalewipoja põrguskäik on lugulaulus üks kõige ilusam koht ja on täis luulelist wõimu ja ilu. Tutwus ja kõnelemine neitsitega on wäga ilus lugeda. Ehk küll Kalewipoeg ise täis armastust neitsite wastu näib olewat, ei heida ta siisgi kellegagi nendest abielusse, waid need kolm neitsit saawad Alewipoja, Olewipoja ja Sulewipoja kaasadeks. Wäga tähelepandaw on ka, et põrgus hinged elawad. See on nagu ristiusu õpetuse moodi. — Kõige õpetlikum on Kalewipoja sõit ilma äärele hõbelaewal, mille nimi „Lennuk“. Tema ise ja üle-
