394
kustas. Ta hakkas materjali tuulama ja kokku seadma, et see ühiste sihtide ja põhjusmõtete järele kokku sünniks ja temast ilus terwe lugulaul saaks. Palju laulusid oli juba ise salmi näol rahwa suust üles kirjutatud, palju ka palja sõna ja jutu näol. Laulusid seadis ta kokku, ja juttusid walas ta salmiks. Ei see olnud kerge laiali pillutud riismetest ilusat ja terwet luuletust luua, ei see olnud hõlbus lagunenud liikmetest jälle uut keha kokku panna. Need palad, mis rahwa suus juba salmiku näol walmis oliwad olnud, oliwad kerged liita, aga juttusid salmikuks teha, ei see olnud nali. Aga Kreutzwald leidis nõuu. Mitu aastat tegi ta tööd, salmis ja palmis. Sellegi pärast arwati mõnelt poolt tema tööd nõrgaks, sest et see rahwa suus walmis ei olnud leitud, waid Kreutzwaldi tööks loeti. Mõnelt poolt ei tahetud just selle pärast Kalewipojale mitte lugulaulu ehk epose auu anda. Need arwamised ja arwustamised on liiale läinud. Nad on Eesti suurele kirjamehele rõõmu tema tööst rikkunud ja mõnda meest Kalewipoja laulust halwasti arwama pannud, ilma et isegi teadis, kas see ka õige oli. Alles wäljamaa teadusemehed ja lehed andsiwad Kalewipojale jälle lugulaulu auu tagasi ja nimetasiwad teda selleks, ta on selleks ka tänapäewani jäänud ja saab weel suuremat auu leidma. Küll on mõnedgi kohad Kalewipojas Kreutzwaldi enese salmitud, aga salmide materjal on rahwa suust wõetud. Enese pääst ei ole Kreutzwald midagi wõtnud. Selle järele on siis terwe Kalewipoja lugulaul Eesti rahwa suust wõetud, on weri Eesti werest, liha Eesti lihast, luu Eesti luust. Tema terwe tuum on Eesti rahwa oma. Keegi ei ole seda tänini salata tahtnud ega püüdnud, kõige wähemini just wõõrad rahwad. Kõik jätawad Kalewipoja täiesti Eesti rahwa omaks.
Waatame siin lühedalt Kalewipoja sisu pääle teda korrates.
Wana Kalew, Kalewipoja isa on põhja-kotka tiiwul eestlaste maale kantud, nõnda ütleb muinasjutt. See on tähendus, et Eesti rahwas oma endisest kodust Aasiast on põhja-poolsel teel praegusesse kohta elama tulnud.
