376
lud tundma õppinud, mis Neus’i korjatud luuletes laulust enesest, laulu rõõmust ja lõbust lõksutawad. Aga neist ei ole weel küllalt, waid Neus on pääle nende weel terwe oma raamatus „des Liedes Lust und Leid“ nimetanud. Siin annab Neus hulga luuletusi, mis üksnes laulust kõnelewad. Tähele on panna, et laulma ja luulma ehk luuletama wanades lauludes ikka ühes koos käiwad. Seda näitawad ka need laulud ja kujustawad üsna selgesti Eesti rahwa waimuelu poolt (nr. 49—55).
Wähemad kirjamehed ja nende kirjatööd.
Üheksateistkümnenda aastasaja keskmistel kümnetel ilmus kaunis rohkesti kirjasid, mis otse iseäralisele tähtsusele ei tõusnud, kuid siisgi õige tublisti rahwasse mõjusiwad. Loomulik oli ka, et need kirjad wanas Hornungi waimus ja tema kirjawiisis ilmutati, kuna juba uuem aeg Soomest saadud uue kirjawiisaga kuulda ja näha oli. Mõned raamatud nende seast oliwad aga iseäranis tähtsad selle pärast, et nad rahwale wäga rohkesti meeldisiwad. Mõnest raamatust ei teata täna päewani, kes tema kirjutaja wõi ümberpanija olnud. Teistest on küll nimi teada, kuid elulugu teadmata.
Kaunis rohkesti Tartu keeli waimulikka raamatuid kirjutas Johann Schwelle. Juba 1839 ilmus temalt „Waimolik Tee-Juhhataja,“ warsti pärast seda „Sündinud luggud wannembide sõamelikkust nink tullitsest armust laste wasta,“ siis 1840 „Kosutawad Usklikku Söame kinnitussed,“ 1844 „Wäekauba wiisil Abbiellusse sundimine“ ja „Abd-ramat,“ 1846 „Wäega armas jne. eenkoju ramatukene,“ 1847 „Illus kullane pegel,“ 1850 „Se hä neitsik Armelle Nikolas“, jne. ja „Luggeda koolja man,“ 1852 „Kaunid wastsed lustilikkud römulaulud nink üks illus ennemuistne jut,“ ning „Kuus waimolikko laulo.“
Tallinna keeli waimuliku sisuga raamatuid kirjutas kirikuõp. O. A.