372
nimetati teda põletamiseks wõi suitsetamiseks wõi ka kõrwetamiseks. Nimi on aastasadade jooksul wissisti kaduma läinud, kuna ohwerdamine, hiied ja hiites kaswawad pühad puud, enamasti tammed, alles nüüdgi rahwa seas tuntud ja mõnes kohas weel pühaksgi peetud asjad on.
Ohwerdamise pruuk on wissisti wäga wana, sest et teda juba aastatuhandetel pea kõige maailma rahwaste juurest leitakse. Missugune rahwas tema esimene leidja on, kes seda teab! Piiblis on koguni esimesed inimesed ohwerdanud: Kain, Abel.
Üks terwe osa raamatust on (nimelt nr. 18—23) wana nõidus. Säält on leida ussi-, hundi-, raha-augu-, hambawalu-, sirbi-heite- ja hobu-weo-sõnad.
Selles osas on ka suur osa (nr. 24 ja 25) luulet laulu wõimust, millest selgesti näha, kui wäga wana eestlane on laulmist armastanud. Laulule antakse nii suur jõud, et see suurem on kui kangelase rammu. Paneme siin teisenditest rahwasalmiku laulu wõimust üles:
„Üks nüüd ütleb: laula laula!
Teine ütleb: laula, laula!
Mina aga laulan; miks ma’p laula!
Kui mina hakkan laulemaie,
Laulemaie, laskemaie,
Pisukene pillamaie,
Wäikene weeretama,
Ei mind jõua ohjad hoida,
Ohjad hoida, köied köita,
Ega suitsed mind suruda,
Ega päitsed paelutada,
Meri musta meelitleda,
Pilwed pikka ei pidada,
Taewas laia talitseda.
Tulge siis, kubjad kuulamaie,
Wiisi walda waatamaie,
Waesed siis wärati päälta,
Rikkad riku katuksilta!
Ma laulan mered muruksi,
Mere ääred ätseeksi,
Mere põhjad põllumaaksi,
Mere kiwid killingiksi,
Mere liiwa literiksi;
Ma laulan merewee mõduksi.
Mere kaldaad kaluksi,
Mere paed paateriksi;
Edewäina taterida,
Keske-wäina keeru-kaeru,
Wäina naswad nairis-maaksi,
Wäina lappaja linuja.
Kui mina hakkan laulemaie,
Laulemaie, laskemaie,
Enne siis puudub Pursa puista,
Pursa puista, Pamma maista
