370
Kuda wanad eestlased jõgesid, kõige rohkemini muidugi Emajõge, pühaks pidasiwad, nagu selle kõrwal ka Wõhandu, Kääpa ja muid jõgesid, sellest annab mõnigi laul tunnistust. Üks neist (nr. 14) on tuntud õnnelikuks-kiitja Ema-jõe kohta: „Kõigile ei õnneks antud, õnneks antud, palgaks pantud, Ema-jõe jälgi käia, Ema wahtu waadataie, Ema kohamist kuulata, Ema seljas sõiteledes, Ema silma waadataie, Ema silmas ennast näha.“ Nõnda kiidab wana usk seda õnnelikuks, kes püha Ema-jõe kaldal asub ja peab seda õnnetuks, kes kaugel on.
Miks arwasiwad wanad eestlased kõiki õnnelikuks, kes pühade jõgede nagu Ema-, Kääpa- ja Wõhandu- ehk Wõo-jõe kallastel asuwad? Noh, selle pärast just, et jõed pühad oliwad ja inimesi oma kallastel ka paremaks, pühamaks, kallimeelsemaks, usklikumaks tegiwad, oma kalda-elanikkudele ka õnnistust andsiwad, nagu nad ise õnnistatud oliwad, oma kalda-elanikkusid jumalatele lähendasiwad ja meelepäraliseks tegiwad, nagu nad ise jumalate meele pärast oliwad.
Wanasse muinasaega tagasi wiib meid ka ohwri-laul sõjajumalale Turisele (nr. 16). Ohwerdaja laulab siin nõnda: „Turisele tuura-andeks, tuura andeks, kirwe kildaks, ohta warre elbatilleks, mõgusa mõõga mõrsijaks tapame siku sarwilise, ähmame sõrgale kuninga. Öho, öho! sarwilista Sõmer-hiie Sõstra-poega! Wõta sõrga sõlme kihluks, kintsu soon ta kinnituseks sapsu tükki salapandiks. Kui läen merda murdemaie, taga saarte sahkamaie, kõrge randa kolkimaie, tabar-annet tabamaie, naudil naista kosimaie: las’ siis saaki saja wõrra wagu täita waksa kõrgu, sisikonnad Uku kiuru tänawuse tänu andeks ilmukesella ilulla! Uku õnnistust minijale, wõõrsist tagas-tulijale! Kaare tuuled kasinasti laande langud, lahedasti, wene põhja weeretajad, purje-riide paisutajad, kõlpa koorma kergitajad! Turis-siku sarwe otsa sõlmisin muistese sõnumi, punusin püha-hiie pühkemed, ennemuistesed muurikud. Turis-silma, Turis-kõrwa kuulutaja kuulejalle!“ Nõnda on Turise ohwrilaul. Näha on selgesti, et laul muud ei ole kui riismed pike-
