368
Laul Külmale.
Wilu, Wilu! Külma, Külma!
Wilu külmetab minuda!
Mina külmetan käsida,
Walutellen warbaaida!
Oot’, oot’, Külma, no, no Külma!
Las’ tuleb suwi, saab sügise!
Kui tuleb tarka talwekene,
Küll sa hulud ukse taga,
Karjud kamberi läwella,
Sääl sa wiimaks haiguteled,
Oma kätta kergitelled,
Ootad uksest tuppa saada
Lingi paela liigutama,
Otsid soojada tubada,
Kütetuida hooneeida,
Ahju paisteta palawat.
Õpetlik on laul (nr. 11) Hallija ja Murueide tütrest, kes Eha poegi kardab. Aga üks Eha poeg hakkab Murueide tütrega naljatama ning riisub ta ema-päranduse ära see on neitsi auu, ilma et Hallija ja Murueit sest arugi saawad, kes mõlemad siin abielu rahwana ilmuwad. See ei sünni, päält näha, muu muinasusuga kokku, mille järele Murueidel ikka hulk ilusaid noori tütreid on, kes alati nooreks jääwad. Wõib siisgi olla, et teised Murueide tütred siin meelega nimetamata jääwad, kelle auu Eha poeg rööwis. Laul ise käib nii:
Murueide ja Hallija tütar.
Laulu-poissi ladus-suuga,
Widewikulla wilulla,
Walwas Eha walgeella.
Mis sääl kuulis, kuuluteli,
Kuuluteli kulda-keeli.
Waimud marjult waarikusta
Tulid tuulilla tuhinal,
Kaste karmet kargutella
Udu pilulla pimedas.
Hakkas nalja naksutama
Hallija tüteril ainusal,
Murueide kaswandikul.
Kallis lapsi kulda-riides
Heitas Eha poja pärast,
Kisendas appi kitsikus.
Kõiwu (Kõo?) Hallijas halli särki,
Paju- (pao-) Hallijas paljas särki
Tuliwad tüteri tülilla
Neitsit närbeda aitama.
Waimu-poissa, warda-jalga,
Läksi langu laaneesse
Pugesi põrmule põllule,
Waariku wagasse kambrisse.
„Mis sa tönnid, tütrekene,
Mis sa heitad enne aegu?“
„„Waimu-poisid, pooled herrad
Pooled loomad koduta,
Tuliwad mind narrimaie.““
