364
oliwad palju waewasemad, kui need hulgad suuri ja tuumakaid laulusid, mis karjalastel, see on Soome setukestel, on olnud ja neilt üleskirjutatud. Ka Eesti setukestel ja üleüldse wähemini haritud kohtadel on palju rohkem laulusid olnud, kui paremini haritud paikadel, kus kooliharidus wanad mälestused waikima paneb. Ahlqvist kirjutab edasi:
„Kui ka loodus oleks eestlasele wähemad luuleanded andnud kui need, mille läbi ta muidu kehwemaks oluks määratud karjalast on õnnistanud, siis on rahwalaulu jäänused Eesti rahwuse ja kirjanduse ülendusele ühte wiisi kallid, ühte wiisi tähtsad kui ühelegi teisele rahwale. Seda märkasiwad juba ammugi need mehed, kelle osaks selle keele uurimine ja edendamine oli antud, nõnda Rosenplänter, Knüpffer ja muud. Suurema kogu neist lauludest wõis siisgi alles Heinrich Neus wäljatoimetada. See kogu nimega: „Ehstnische Volkslieder, Urschrift und Uebersetzung“ tuli wälja kolmes wihus aastatel 1850—1852 (Tall. Kluge ja Ströhmi jr.), ja tema sees on tähtjas arw suuremat osa sääraseid laulusid, kui meie „Kanteletar’es“ on. Enne oleme meelde tuletanud, et Knüpfferi kogutud luulded selles kogus teewad umbes poole osa wälja, ja Neus ise on küll ka tubli hulga neid korjanud, aga suur osa siin trükitud lauludest on Kreutzwaldi kogutud, ja temale on toimetaja oma laulud ka annetanud.
„(Neus’il ei näi seda järjestamise wõimu olewat, mis peaaegu aimates määrab, kuhu kohta iga luule on panna; selle loodud anni poolest on Lönnrot nii rikas. Neus ei näi kusagil terwet kogulisedust (ühtlasedust, mis oma sisu poolest kokkukäib,) nõuuks wõtnud olewat ega tea teisendid muud wiisi tarwitada, kui üksnes ühte teise järel sama nimetuse alla panna. Keel on ebatasane ja eraline seda mööda, kellelt ja kust mingi laul on kirjutatud. — Raamat on trükitud Tallinnas leitawa seltsi: „Die ehstländische literärische Gesellschaft“ kulul, mis selts muul wiisil eestiline ei ole, kui et ta Eestimaal asub.)“
Nõnda ja nii lühedalt kõneleb Ahlqvist H. Neus’i Eesti
