362
rahwalauludest kõneleme, paneme mõnda rahwalaulust üleüldse tähele. Hakatuses toome jällegi seda ette, mis 1855 professor Ahlqvist Eesti rahwalauludest ütleb, kes ka siin oma otsust kindlal sõnal annab. Ta kirjutab:
„Eesti rahwa-laulust kõneledes peame selle loomust üleüldse ütlema, et see palju lahjem, wähewarasem ja korrapäratum on kui Soome muinasluul. Põhjuseks on wist osalt see lugu, et eestlane nii kaua kõwas orjuses wõõra-rahwaliste herrade all oli, kes eneste poolest kõiki wanaaja mälestusi põlgasiwad ja häwitasiwad, mille läbi orja-meel wõis rahwuslise wabaduse õnnelisi aegasid mäletama juhitud olla. Weel teiseks põhjuseks Eesti laulu nüüdsele nähtawale kehwusele loetakse ka seda, et tema toodeid nii hilja — peaaegu alles siis, kui nad rahwa suust kadunud oliwad, hakati korjama. Aga pääpõhjus selle meie wennasrahwa luule-wähemusele on siisgi sügawamal otsida ja on tema algupäralises loomus leida. Kui terwe Soome rahwa, laiemas tähenduses, jagame karjalasteks ja hämalasteks ehk wõib olla paremini jäämideks, kelleks wiimasteks, salgamata muude-suguluse juhil, pääle Soome-maa hämalaste, weel wepslased, wadjalased ja eestlased lugeda oleksiwad, siis näeme sedasama luulelise wõimu kehwust kõigis neis meie rahwa hämalaste osa harudes. Korrapäratud ja nälja-kase kombel kaswanud on Soomesgi hämalaste laulud „Kanteletar’es“ (Soome rahwalaulude kogus) Karjala wägewasti laenetawa luulewõimu kõrwal! Wepslastelt, kelle wäline olu Aunukses (Olonezis) on praegu ühtlane, kui sellesama maa laulurikastel karjalastel, ei ole Lönnrot’il nende keelt uurides mitte ühte ainust laulu ilmutada, mida tema wähemini kõikidest oleks kõrwale jätnud, kui aga laulusid oleks olnud saada. Vadjalased jälle elawad peaaegu üksikute perede kaupa edela-Ingeri karjalaste ehk ingerikkude (ishoride) segi, nii et mõlematel wenelased kui herrad on, ja kirikudgi mõnel kohal on ühed. Ja määrane wahe nende laulul! Ingerikkude laul on luuleline, täieline, elaw; wadjalaste oma on waewaline, suremas. Niisamati on Eesti laul. Olgu küll
