361
Wesi mul weereb rindadesse,
Rinnust weereb põlbudesse,
Põlbust waob warbudesse.
Säält sai wenna weski pääle
Minu waese silmawetta,
Minu waese waewawetta.
Maha jäetud pruudi laul.
Minu peigmees sõitis mööda
Linalakka lauguga,
Pisikese paadiga.
Mina jooksin tema järel:
„Pea kinni, peiukene!
„Miks sa mind siis mahajätsid,
„Ilma süüta ärapõlg’sid?
„Kahed keeled, waled meeled
„Käisid meie kahe wahel.
„Otsi rohtu, katsu rohtu,
„Et meist wõiks weel paari saada,
„Kihelkonna keelte pärast,
„Kõige ilma wale pärast!“
Minu süda nõnda külm,
Kui see külmem küünla-kuu,
Minu süda nõnda raske,
Kui see raske raudkiwi.
Neiu sõnad.
Oh mu kulla eidekene!
Oh mu kulla taadikene!
Kus mu kulla-kaelarätik,
Kus mu siidi-narmakindad,
Kus mu siidi-säärepaelad?
Minu kord on kosja minna
Läksin aga talli,
Wõtsin kõrwi alla,
Linalaka teise poole,
Wesihalli teise poole;
Sõitsin linna wärawast sisse.
Tuli siis wastu Truuta, Liisu:
Tere, tere, Truuta, Liisu!
Jumal-eme, peiukene!
Kas teie rahwas terwe sees?
Eit on terwe, ämm on terwe,
Sinu pruut on üksi haige.
Minu süda lõi külmaks,
Kui see külm küünla-kuu,
Kui see wali wastla-kuu,
Kui see külm talwe ilm,
Kui see raske raudkiwi,
Kõige külmem talwe-ilm.
Suure hulga kirjatöösid Eesti keele ja laulu üle on Neus pääle selle weel ilmutanud, kuid meie ei wõi siin kõike nimetada ega kõigest rääkida, sest see wiiks pikale.
Neus ilmutas aga nimelt aastatel 1850—1852 kolm annet Eesti rahwa muinaslaulusid trükis nimega „Ehstnische Volkslieder, Urtext und Uebersetzung“ Tallinnas trükitud. See oli tema suurem töö.
Enne kui neist Neus’i wäljaantud
