353
med paneme siia näituseks Fählmanni luulewõidusest — meelde tuletades, et wiimne salmik leiti tema paberite seast ja trükiti pärast tema surma kirjas „Verhandlungen der Gel. Estn. Ges.“ II, 4. wihus. Kirjawiis oli esimeses tükis uuema-tabasem kui teistes.
1. Piibu-jutt.
Jaan: „Tere mu wennike Mihkel! Kuda su käbalad käiwad? — Kas on rukis ju küps? Mis siis su naisuke teeb? — Kas on ilm su meelest? Eks hommiku tuul oleks parem? — Merest kisub ta wett, hommikust kuiwa weel saaks. — Aga, wennike Mihkel, alati sa nosukest imed. — Kõhtu ei täida suits, kukru ta tühendab küll.“
Mihkel: „Ära sa wennike naera, lase mu piibuke rahul! — Kõigile oma auu, piibuke! sinule ka. — Kõik maailm on mu ümber, kui piibuke aurab. — Inimeste õnn wiirab ja mängib mu ees. Alasti näitab maa-ilma ilu piibuke mulle. Kutsub tagasi weel kadunud rõõmu ja ead: Näitab lootust ka mulle, tõusta kõrgele sinna — Sinna kus looja ees patune halastust saab.“
Jaan: „Palju, wennike Mihkel, oled sa tõotan’d ja pakkun’d. Wastaku piibuke nüüd, mis sa mull’ lubasid kõik. — Mis siis inimeste õnnest piibuke ütleb?“
Mihkel: „Ta on piibu suits. Näe kui ta rõngasse a’ad! Nüüd ta keerleb ja õitseb, lahkub ja koguneb jälle — Aga natuke tuult — otsas on suits nii kui õnn.“
Jaan: „Mis sa, wennike, küll maa-ilma sõpradest mõtled?“
Mihkel: „Nad on piibu suits. Kui on mu piibuke täis. — Küll tast suits siis tõuseb ja keerleb ja mängib mu ümber. — Kui on tubakal ots, otsas on sõbrad kui suits. — Õigete sõprade kuju oled sa, piibuke, ise — Õitsegu minul õnn, kurwastus waewaku mind. — Ei must piibuke lahku, õnne ta õpetab kandma. Kurwastuses ta kinnitust annab ja nõuu. — Nõnda mu tuwike oli, keda ma hoidsin ja kaitsin: Päewal mu mõte ta, unes ta paistis mu ees. — Põlwekene küll sul rõõmu oli ja waewa. Leidnud olin ma kõik, aga mul puudus ka kõik. Otsisin tasakesti, peidetud põõsaste warjus — Kus mu tuwike käis üksi ja mõtete sees.
