28
„Kolmandaks on meie Issand Kristus ka kuulutanud, et katk ja kallis aeg peab olema. See aeg, armas rahwas, on praegu nüüd meie käes. Mitu tuhat inimest, mõtled sa, mu armas inimene, on küll nendesinaste 2½ aasta sees Parbla, Hannukse ja Kalamaja kirikaedadele ilma kirikisandate- ja koolipoisteta maha maetud? Wõi mõtled sina, mu armas inimene, mitu inimese-last on sellelsinasel aastal Oleviste, Nikolai ning Püha Waimu kihelkonnast Nunna wärawa kaudu wälja wiidud ja maha maetud, nii hästi rikkaid kui waeseid, wanu kui noori! Iga päew sureb neid weel rohkem. (Ühte hauda pandi korraga 1210 inimest, kõigisse haudadesse kokku 10890 hinge, ühte wäiksesse hauda 240 inimest. Üksi S. Barbarast on 3 aastas 11,130 hinge maha maetud.)
„Mida tahame siis ütelda sest kallist ajast! Eks niisugune aeg meie käes ja linnas ole! Mitu tuhat inimest on küll nälga surnud, mitu inimest on surnud hobuse, surnud koera, kassi, sea liha söönud! Üks elaw nälginud inimene on ühe surnud inimese liha söönud nii kaua, kui ta ka ise on maha langenud ja selsamal paigal ära surnud. Eks teie oma silmadega weel iga päew näe, kuda need waesed inimesed elawad ning surnud kassisid ja koeri üle uulitsate kannawad ning neid sööwad! Eks teie ole näinud, kuda nemad kõigis paigus linna ümber on istunud ning surnu raipe luid, nagu koerad, on närinud ja söönud! See aeg ja põlw on meie käes.
„Pääle selle wõtab see kallis aeg, armas rahwas, ikka weel rohkemat meelewalda ja läheb üle käe, et nüüd kõik asi kolm ja neli kord kallim on kui 18 ja 20 aasta eest. Usun küll, et, kui see kallis ja kuri aeg Tallinnas weel kaua peaks kestma, siis ei wõiks üksgi inimene Tallinnas enam kaua elama jääda. Teie, kes wanemad olete, teate paremasti, kui mina seda wõin ütelda, et Liiwimaa sarnane kaunis maa on olnud, et tema palju linnasid ja maid Saksa- ja muu wõõra maa sees on toitnud, aga nüüd, Jumal paraku, ei wõi Liiwimaa oma enese rahwast enam toita. Ma ütlen tõesti, et kui Saksa laewad meile
