351
enam ühtigi üle. Nüüd aga ei ole kahtlust sugugi tarwis, ja meil on üksnes tänulik olla selle mehe wasta, kes terawa aruga äratundis ja paberisse pani, mis ta wanast ajast kuulis. Päälegi on see säärane, mis oma wiisi wõimalikuks teeb Eesti mythologiast kõneleda. Fählmann’i, Kreutzwaldi ja teiste pärastpooliste wana-wara korjajate tööde najal on tõesti wõimalik Eesti rahwa muinasusust kuju teha, mis kui ka puudulik siisgi wäga õpetlik ja tähtjas on. Fählmann’i tükid jääwad selles kujus ikka kõige tähtsamaks. Tema’p see oli, kes Eesti muinastaewa jälle täis elu tegi ja rahwa mälestusesse tagasi tõi; tema’p see oli, kes selle läbi Eesti muinasteadusele põhja pani; tema’p see oli, kes selle läbi ka rahwa seas enesetundmist enam tõstis kui keegi teine. Meie leiame nüüd wanade jumalate nimesid juba Eesti seltsidelgi — tõendus, kui palju Fählmann’i töö rahwa sekka on mõjunud ja kui ajakohane ning rahwa loomu päraline ta oli. Töö kandis wilja, kui teda weel Eesti keeles kirjutatud ei olnudgi.
Enne Fählmanni ei teadnud keegi midagi Eesti muinasjumalatest. Üksnes seda teadsiwad mõned osawõtjad, et jumalaid eestlastel ikka wanal hallil ajal olla olnud. Wanad eestlased olnud pimedad paganad ja teeninud ebajumalaid. Et iga rahwas kord waremini wõi hiljemini paganad olnud, sellest ei räägitudgi ega loetud seda eestlastele paganuse wabanduseks. Ka seda teati, et eestlased metsasalkades eneste jumalatele ohwerdanud, ja nende metsa-salkade nimi olnud „hiied“. Räägiti koguni, et wanad eestlased hiites inimesi oma jumalatele ohwriks wiinud.
Fählmann üksi pani Eesti rahwa mythologiale oma õpetuse läbi kindla põhja. Tema läbi saiwad nimelt järgmised wanad Eesti muinasaja jumalad ja jumalikud olemused kindla kuju:
1) Wana isa, wana Taat ehk Uku, Eesti rahwa wana usu järele taewa ja maa looja ja walitseja ning kõigi jumalate ja inimeste pää, ülem ja wanem;
2) Wanemuine, Eesti rahwa muinasusu järele laulu ja mängu jumal, kõrgemeelne auuwääriline
