348
raudkepi sunduse alla wett wedama, ja kuu sai Widewiku enesele naeseks. — Weel tänapäewal paistab Widewiku lahke nägu kuu küljest, waatab igatsedes weepeeglisse tagasi, kus tema suud andes peiu armu esimest korda maitsis.
„Siis ütles Wana-isa: „Et niisugust hooletust walguse juures enam ei sünni ja et pimedus wõimust ei wõta, selle pärast panen mina teile walitsejad, kelle käsu pääle igaüks oma ametile läheb. Koit ja Hämarik! teie käsu ning walitsuse alla usun mina nüüd päewade walguse taewa laotuse all, pidage oma ametit auusasti üles! Sinu hooleks, tütreke Hämarik, annan ma allaweerewa päikese. Kustuta iga õhtu kõik tulekibemed ära, et kahju ei sünni, ja saada teda looja minema. Ja sinu mure olgu, pojuke Koit, uuel päewal uut walgust jälle põlema sütitada, et kunagi walgus ei puuduks!“
Mõlemad päikese orjad walitsesiwad oma ametit auusasti, nõnda et ühelgi päewal päike taewa laotuse all ei puudunud. Need lühikesed suweööd hakkasiwad nüüd lähenema, kus Koit ja Hämarik teine teisele suud ja kätt pakuwad, kus kõik maailm ennast rõõmustab, linnukesed metsas — igaüks oma keeli — heledaid laulusid laulawad, kus lilled õitsewad ja kaunisti kaswawad. Sel ajal tuli Wana-isa oma kuldjärjelt maha Lijoni rõõmupüha pidama. Leidis kõik talitamised ning walitsused korra pärast olewat, rõõmustas ennast wäga oma loodud looduse üle. Ütles siis Koidu ja Hämariku wastu: „Mina olen ka teie walitsusega rahul ja soowin teile jäädawat õnne: olge siis naene ja mees!“ Aga mõlemad ütlesiwad kui ühest suust: „Isa, ära eksita meid mitte! Meie oleme oma seisusega rahul, tahame jääda peid ja mõrsja; sest selles seisuses oleme õnne leidnud, mis ikka uueks ja ikka nooreks jääb.“
„Wana-isa jättis neid nende tahtmise järele ja läks jälle tagasi oma kuldtaewasse.“
„Teaduslikult näib Fählmann lõpmata otsustanud olewat Eesti keele täielist õpetust wälja-anda. Kui aga ta kauemini oleks elanud, siis oleks ta seda ka teinud, sest Eesti keele raskemad osad seletas tema juba enese mitmes
