343
siisgi aina on jäänud seks mõnel põhjusel, mis enamasti wiimastel aastatel meil (Soomes) iseäraliseks kutsutakse. Aewa üheduses rahwaga ei ole see selts milgi kombel olnud. Ta toimetab nimelt aastast 1840 saadik igal aastal nõnda nimetatud tähtraamatut rahwale, milles pääle kalendriosa ka mõnda sugu hääd kirjutust paar wõi kolm tükki igaühes leitakse ühes ühe wõi mitmegi uue kirikulaulu- wõi mõne muu lauluga. Järgmises saame weel mõnda neist tähtraamatute parematest kirjutustest meelde tuletama. Sääraseid kalendrid tuleb Eesti keelel harilikult neli tükki aastas wälja, nimelt kaks Tartus ja Tallinnas ja Pärnus kumbasgi üks. Need müüdakse wäga odawa hinnaga, ja et rahwal nüüdsel ajal ajalehti lugeda ei ole, on ta siisgi nende kalendrite ostmisel ju mõni aeg kirjutusi lugenud, millest mõnigi ühel wõi teisel kombel eestlastele praeguse aja püüdmistest ja ettewõtetest selget aru annab ja äratab tedagi muude rahwaste järele püüdma.
„Õpetlastega peab selts ühtust Saksa keelel ilmuwate toimetuste kaudu, mille nimi: „Verhandlungen der Gelehrten Estnischen Gesellschaft zu Dorpat.“ Neid oli esiotsa nõuu aastas wihk wäljaanda, aga nüüd on see järelejäetud, ja seltsi 16-aastasel eluajal on neid toimetusi 9 wihku tulnud, igaüks umbes 100 lehekülge suur, ja neist teeb 4 wihku ühe köite, nii et nüüd kolmas köide wäljas on. Mõnigi neist kirjadest on tähtjas, aga siin ei või me neist laiemini rääkida. Mõnest oleme juba kõnelenud, teisi puudutame pärast parajal kohal, kui neist meestest kõneleme, kelle toimest selts tekkis ja kes siin kõige rohkem on tegewad olnud.“ Nõnda jutustab Ahlqvist „Õp. Eesti seltsist.“
Dr. Friedrich Robert Fählmann.
Üheksateistkümnenda aastasaja keskel tõusis Eesti kirjanduses mees üles, kes suuremal kombel oma ülesannet mõistis ja ette wõttis. See oli Eesti mees Dr. F. R. Fählmann. Kui ka temaltgi
