329
ilmus Laakmanni juures temalt: „Wastse nink parrandetu wanna Waimolikko laulu,“ 325 lhk. ja a. 1843: „Lutteri wäikenne Katekismus. Nink Laulowärsi,“ 48 lhk.
Grahw Peter Manteuffel.
Üks kõige tähelepandawamatest meestest Eesti rahwa kirjanduse põllul on grahw Peter Manteuffel, kõrget rüütli-sugu mees, kelle süda teda ajas Eesti rahwa kallimat waimu-wara, see on kasulisi kirjasid, kaswatama ja kosutama. Eestlaste kodumaa on sakslaste siiatulemisest saadik alati Saksa kõrget sugu mõisnikkude poolest rikas olnud, aga keegi neist tuhandetest mõisnikkudest ei ole selle pääle mõtelnud ka kord selle rahwa kirjawara eest hoolt kanda, kelle seas ja kellega ühes need mõisnikud sadade aastate kaupa on asunud. Pääle grahw Manteuffeli ei ole nii hästi kui üksgi rüütli-sugu mees midagi kirjutanud — wähemalt mitte midagi, mis iseäranis tähelepanemise wäärt oleks olnud. Seda rõõmustawam on, et nüüd grahw Peter Manteuffel hoopis teist moodi mees oli, kelle süda täis armastust meie rahwa wasta oli ja et ta seda armastust rahwa wastu ka kirja teel üles näitas. Grahw Peter Manteuffel’i elust on paraku wäga wähe teatust järele jäänud. Et ta tuntud Manteuffelite sugukonnast mõisnik oli, see on muidugi teada. Ta ise kirjutas end oma raamatutes „Rawila mõisawanem Peter Graf Manteuffel.“ Rawila mõis on Harjumaal Kose kihelkonnas, ja tema siis oli selle mõisa omanik 19. aastasaja esimesel poolel — umbes aastatel 1825 kuni 1842. Tema kirjade järel arwata oli ta oma walla inimestele wäga armas mees, kes neile milgi kombel paha ega liiga ei teinud, waid igaühte tundis ja toetas. Ka on teada, et ta wäga palju rahwaga ümber käis ja selle pärast ka rahwa elu ligidalt tundma sai, nagu seda imeks pannes tema kirjadest loeme, millest iga sõna terawat rahwa elu tähelepanemist ülestunnistab.
