327
kauni mälestuse jätnud. Tema nimewennast Otto Aug. v. Jannaust, kes palju rohkem on Eesti keeles kirjutanud, räägime pärast.
Georg Magnus Knüpffer, sünd. Eestimaal 15. apr. 1785, studeeris Tartus theologiat a. 1802—5 ja Saksamaal Göttingis 1805—6. Aasta 1812-ni oli ta kodukooliõpetaja, 1812 kuni 1852, nõnda siis täitsa 40 aastal, Eestimaal Wäike-Maarjas kirikuõpetajaks. Ta suri säälsamas, kus ta pärast ametipidamist elas, 1. apr. 1863.
Knüpffer ei ole mitte tähtjas Eesti kirjamees, aga küll keelemees. Omal pikal ametipidamise ajal oli ta küllalt Eesti keelt kuulnud ja selle nii selgesti äraõppinud, et ta mõnedgi seadused selles esimest korda äratundis, nõnda nimelt wahe nimetawa (nominativi), omastawa (genitivi), sihitawa (accusativi) ja osastawa (partitivi) wahel, nagu seda juba ennemini oleme kuulnud. Ta oli grammatika seadusi Eesti keeles ikka iseäranis agar seletama, ning Ahrens on ka otse tema najal mõndagi selgust Eesti keelde saanud. Et ta sagedasti Tartus käis, oli ta ka oma mõtteid siin Eesti keele kohta awaldanud ning oli ühes teistega Õpetatud Eesti seltsi kaaspõhjendaja, kus ta mõndagi kord oma mõtteid Eesti keele kohta seletas ning awaldas.
Eesti keeles kirjutas ta 1837 raamatu järgmise nime all: „Õppetusse ramat Saksama lamba-karjastele.“ Tall. Gresseli jr. trükitud 70 lhk.
C. W. Freundlich on õige wiljakas kirjamees. Tema algas oma kirjamehelist tegewust juba a. 1837 wäikese kirjaga, mis seda imelist päälkirja kannab: „Siin on Magdeburgi-linna hirmsast ärarikkumissest. Muhhu-maa hundi jahhist. — Jännesse õhkamissest ja Rehhepappist luggeda. Pernos, Markwarti jures trükkitud 1837.“ 15 lhk. — Nimetada on, et Freundlich oma kirjades mitte just kõrget haridust ei awalda, sest et ta ise kõrgemalt õpetatud mees ei olnud: Minu teada oli ta köster Muhumaal. Et ta rahwaga palju kokku sai ning rahwaloomulist Eesti keelt kirjutas, liiatigi, et XIX. aastasaja esimesel poolel wähe ilmalikku kirjasid ilmus, siis oli iga ilmalik kiri rahwale
