Lehekülg:Eesti kirjanduse ajalugu Hermann 1898.djvu/325

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

317

sõnumid toodi, et kõik hukka ja raisku läinud, ütles ta suure tasadusega: „Wõtku minu rahwas ja mu riigi suuremad sest kahjust seda õppida, et ühe rahwa kõlbtusest ja tarkusest enam lugu pidada, kui tema paljusest ja suurusest.“ Pääle seda lisas ta weel need sõnad juurde: „Jah! ma tean, et Kaarel meid järsku weel mitu kord saab wõitma; aga meie õpime tema käest teda ennast wiimaks ärawõitma.“

Nõnda on Masingi kirjutus põhjasõja kohta.

Prof. Ahlqvist kirjutab edasi nõnda: „Aastal 1824 toimetas Masing wälja: „Viiskümmend kaks luggemist, Uest testamentist wäljawallitsetud,“ milles ta uue testamendi sisust jutustuse andis küsimistes ja kostmistes, ja niiwiisi jatkas ja täiendas ta seda enne meelde tuletatud wana testamendi usu-ajalool alustatud seletust Piibli-raamatu kirjadest. Sellele järgnes a. 1825 tema wiimane kiri Eesti keelel: „Täieline Ristiussu õppetus, mis targema rahwa ja koolmeistrite kassuks wälja andnud“ j. n. e., milles ta terawasti ja kindlasti Luteri usu-õpetuse päätõdedused ette-seab. See, nagu ka tema teised waimulikud kirjad, on kasu teinud ei ainsasti nii wiisi, et nad rahwa usust hämarat wähemaks ajasiwad, waid ka teist wiisi, et kiriku-õpetajad ja nendeks saada tahtjad, kellest paljud sagedasti enne maakeelt ei õpi, kui nad ametisse saawad, saiwad neis (kirjades) hääd keelt lugeda just enese tundmise-asjas (aines), mis jälle arwatawasti rahwale hääks pööras.

„Nende kirjade kõrwas leitakse temalt Rosenplänteri „Beiträge“ sees pea igas wihus kord midagi Eesti keeles ja kirjanduses, ja mitmed nende „Beiträge“ warematest lisandustest Hupeli sõnakirjasse on korjatud otse tema kirjadest! Tema katsumist, keelt ülemaks tõsta kui ainult igapäewase rahwa-õpetuse kujuks tarwis, näeme nii hästi tema eel nimetatud kirjadest kui ka muudest lugudest. Nii leidub temalt Hirsch’i kirjas: „Die gewöhnlichen Krankheiten des menschlichen Körpers, Riga und Dorpat 1822“ taudide, rohtude ja muude arstinõuude Eesti keelsed nimed ülesloetud; nii ütleb Rosenplänter oma „Beiträge“ 20.