316
maad wõidelda, et ta wäga pakil teine teise taga seisis, ega ka esimestele, kes tules oliwad, saanud abi teha; ja, kui üks Rootsi suurtüki wõi püssi kuul suurde ja paksu troppi läks, siis tappis wõi haawas, kes teab, kui mitu meest korraga. Rootsi wägi wõitles ühes rinnas kui sein, et sõja-töö ja ameti pääle wäga hästi õppinud ja harjunud oli, ja rõhkus oma waenlast maha kui pilliroogu. Oli ilm taplemise hakkamises waikne; aga pärast tuli paks lumesadu kange tuulega, mis lund ja püssirohu suitsu Wene wäe silmi ajas, et tuul temal wastu oli, ja oli siis Rootsil wõitmine kerge asi. Wõideldi, tapeldi ja tapeti seni, kuni öö pimedus keelas nägemast ja werewalamisele otsa tegi. Wene rahwast jäi surnuks platsi pääle kaheksateistkümmend tuhat. Rootsi mehi oli kuus sada kolmkümmend tapetuid ja üks tuhat kaks sada haawatud. Suurem ülejäänud Wene wäe hulk põgenes öösel ära, et eest ära ja kodu poole jõuda; ja kui neid liig palju korraga üle Narowa jõe silla tormates oli minemas, murdus sild nende all, ja uppus palju rahwast ära. Teised wõeti teisel hommikul kõik wangi; sunniti Rootsi wäe ette, oma sõjariistu maha panema ja äraandma, ning lasti neid siis alamate päälikutega sinna minna, kust Narwa oliwad tulnud, aga gindralid ja muud kõige ülemad päälikud saadeti Rootsi wangi minema.
„Wene wägi oli küll enne seda mitu kord Türgi wäe, tatarlaste- ning ka Persia rahwaga sõdinud, neid ka mitmele korrale wõitnud, aga oli seesinane lahing, Narwa linna all, temal esimeseks katseks Europa-maa õpetatud ja haritud sõjawäega wõidelda, päälegi weel Rootsi wäega, mis sel ajal oma sõjatarkuse pärast kõige kuulsam maa ja mere pääl oli; ning ei ole selle pärast Kaarli julgust mitte nii wäga laita, kuda mõned teinud, seda et ta kaheksa tuhandega kaheksakümne tuhande pääle usaldanud minna.
„Seda iseenesest mõista, et kõik, mis Wene laagris oli, wõitja omaks jäi, wäe rahakirst, 173 suurtükki, 171 lippu, 24 tuhat püssi ja ilmotsata inimeste ja hobuste moona, ning muid sõjatarwitusi.
„Kui Peetrile need pahad
