307
jooksew mõte, et, olgu inimene loodud Lapi külmadele tundritele (lumelagedikkudele) wõi Afrika kuumadele liiwawäljadele, siisgi on Looja heldus temale igas olus küllaks õnne ja tüdimist soowinud ja peab tema eest armast hoolt, kui ka inime tema kingitusi ning armastust ise ei tea loota. Õige selget mõistet selle auulise kirja sisust ei arwa me lugejat muidu saawat, kui et selle sisekorra nimekirja ettepaneme; tema päälkirjad on siis järgmised: „Innimesest; Morid, Murjanid; Laplased; Kamtsatkalased (mille osas ta ka walaskala püüdmisest ja Gröönimaa inimestest ning ka Eestisgi laialilagunenud „Wennaste“ ehk Herrnhuti usu-lahust räägib); Idda- ehk wanna India (mis lugu raamatu lõpuni kestab ja milles seletab selle maa kallid kiwid): asbesti, pärlid; Tuukrid, tuukrikollod; riis; suhkur; kohwi; pippar; kannel; muskat; palmipu; tatli-palmid; sago-palmid; leiwapu; pisangi-wõsso; poomwil; elewant; krokodil; kiskjad; Boa; sidi-uss; Hommiko-ma kilid; Wessi-pask ehk weepüksid; Määr-kas; Ahwid“ ja wiimseks weel India rahwas, kus tegija lühikese aga huwitawa kirjelduse selle rahwa majanduslistest kombetest, seadustest ja muist annab. Ühte kokku on kiri 168 lehekülge suur.
„See mõjudus, mida see raamat rahwa seas tegi, oli wäga suur. Igalt poolt sai Masing kiidu-kirjasid koolmeistritelt ja enam haritud talupoegadelt, mis kirjadest Rosenplänter on mõned neistsamadest asjadest temalegi kirjutatud kirjadega enese „Beiträge“ sees ilmutanud (16. wihus 64 lhk. jne.). Neist on näha, et tuimaks ja tänamataks arwatud eestlane wõib liigutatud olla ja tänugi küllalt näidata, kus ta seda näeb tõesti tarwilise olewat. Tegija uuendused kirjawiisisgi, millest pärast enam tuleme kõnelema, näitawad järeliseks ja tarwiliseks. Seda raamatu hääd wastuwõtmist nähes peame imeks panema, miks tegija teist osa kirjast ka trükki ei toimetanud, millest ta Rosenplänteri „Beiträge“ sees juba ilmutuse annab ja millel sisuks oli Lääne-India inimestest ja loodusest. Kindlasti takistasiwad teda ta teised tööd ja toimetused, kes teab ehk
