305
tehtawaks määratud, mikspärast tema, kui teistega üheaegne ja Rosenplänteri eeskuju, sõber ja abiline, siin iseäralise meeldetuletuse saagu.“
Kui nõnda Ahlqvist lühedalt Masingi elulugu meelde tuletanud, kirjutab ta edasi: „Juba aastal 1795 andis Masing oma kirja wälja ja nimelt aabitsa: „ABD ehk luggemise ramat lastele,“ milles ta juba lahkus endistest harilikkudest arwamistest ja püüdis laste lugema-õppimist uuele ja paremale järjele alustada. Aga tema kirjandusline mõju algab alles siis, kui ta Liiwimaale tulnud oli, kus lähike ülikool, kellele ta Ladina keelses kirjas a. 1802 oli teretust soowinud, omalt poolt ehk on elustanud ja äratanud ka tema kirjutamise-himu. Aastal 1816 andis ta wälja „Ehstnische Originalblätter für Deutsche, 1. Heft.“ Sel kirjakesel, wõi õigemini sellel kirjarodul, mille esimene wihk see oli, oli kahekordne eesmärk. Esitiks tahtis ta selles Eesti keelel niisugust lugemist anda, mis oleks ka haritud lugejale sünnis olnud ja nii ka neid juhataks ja awitaks, kellele Eesti keele tundmine kohuslik oli, seda paremini õppima. Selle pärast leitakse kirja wiimsel poolel wõõraste sõnade ja kõnekäändude seletusi ja keeleõpilisi meeldetuletusi, millest pärast enam. Ja teiseks tahtis ta keelt ennastgi harida — teda säärastes ainetes tarwitades, mille toimetamiseks teda seni ajani waeseks ja wäheseks oli peetud. Nõnda on selle esimese wihu sisu enamast osast Saksa ja iseäranis ka Prantsuse oma kõrwu pandud, ja mõlemad otstarbed on tegija, meie arwates, nii palju kui seda neil mõnel kümnel leheküljel teha wõis, rohkesti täitnud, sest osawal sulel ja mõlema kirjanduse laiemal tundmisel esiteleb tema nende edud ja wead ja tarwitab keelt kõigist kirjanduse ainetest kõneledes nii kaunisti ja kenasti, et seda üsna rõõm lugeda. Imestamine ’polnud ka wähene, kui see kiri lugejate kätte jõudis. Seda ei oleks keegi uskunud, et Eesti alatus keeles wõib nii selgesti toimetada kõrgemaid asju ajada, kui aina neid, mis päewatööde ja arenduste õienduseks tarwis tuliwad! See oli juhmunud sakslaste hüüd raamatu kohta, ja see
