298
„Leidsin neli metsatukka, Ees oli ise tammetukka, Taga teista saaretukka. Sääl oli neli neiukesta, Ei olnud julgust juurde minna, Ega südant sülle wõtta.“ See laul näitab, et eestlastel usus jumalikka metsaneidusid oli, keda auustati, kuid keda waadata ei julgetud. Weel teatab Peterson laulu: „Tuli wasta tammekene. Mina tammelta küsima: Mis sa iked, tammekene? Mis ma iken, hella wenda: Muud puud maha raiuti, Mind üksi üle jäeti.“ Nõnda jutustab noorelt puhkama läinud Peterson weel mõndagi Eesti muinasusust ja maa-alustest, kelle wiimaste rohi maa-wiha rohi (Vergiszmeinnicht) olewat. Imeks on panna, et Peterson 21 aasta wanaduses Eesti keele kõrwal Soome ja Rootsi, muidugi teada ka Saksa, siis weel Prantsuse, Inglise, Ladina, Greeka, Hebrea ja koguni Sanskriti keeltgi on mõistnud! Kahju, et see mees nii wara suri! Temast oleks eestlastele suur waim saanud. Nagu paleuse-kuju on tema töö meile Rosenplänteri „Beiträge“ sees paistma jäänud.
Otto Wilhelm Masing.
Ühel ajal Rosenplänteriga hakkas Eesti kirjanduse põllul teine mees, O. W. Masing mõjuma ja tähtjaks tõusma. Suure otse tulise armastusega on see mees Eesti keelt edendanud ja tema kasuks tegew olnud. Kindlasti ette wõetud nõuu oli temal Eesti keelt haritud rahwa keeleks tõsta. Waimustusega kirjutas ja kõneles ta seks otstarbeks. Tal oli ka selles nõuus palju järge, kuid täit wilja ei näinud ta mitte. See jäi tulewikus oodata. Paneme tema elu õp. R. Kallas’e kirjeldust mööda tähele.
Õp. R. Kallas kirjutab nõnda: „Otto Wilhelm Masing sündis 28. oktobril 1763 aastal Lohusuus Peipsi rannas. — „Tema pääle tuleb nagu sündinud eestlase pääle waadata, sest ta isa oli köster, tema ise kõneles lapsepõlwes Eesti keelt (emakeelt),“ ütleb Ahrens, — „selle läbi see
