Lehekülg:Eesti kirjanduse ajalugu Hermann 1898.djvu/302

Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

294

Aga kui ta alles magas,
Tõusis tuul, et tamme ladwas
Oksad aga tantsiwad.
Ja need tõrud kukuwad
Nii kui rahe usinast’,
Kohinal ja walusast.’
Muist küll langes rohu pääle,
Aga üks suur tõru popsus
Otse mehe nina pääle,
Et ta kohe üles ärkas:
Ja ta tundis peagi,
Et ta nina werine.
„See weel läheb wähe korda,“
Mõtles ta ja läks siis ära,
Häbi täis, et tema tahtnud
Tammest saada kõrwitsid.
„Kukkudes need oleksid,“
Ütles ta, „mind surnuks löönud,“
„Oh kui rumal olin ma!
„Looja töö on laitmata.“


Jalutu ja pime.

Üks jalutu sai kogemata
Üht’ pimedat tee äärest leidma,
Ja see ju loodab rõõmuga
Nüüd koju saada teisega.
„Sull’,“ ütleb jalutu, „teed näid’ta?
„Ma waene ei saa ise käia;
„Su jalad aga näitawad
„Weel koorma-kandjad olewat.
„Et wõta mind siis selja kanda,
„Siis tahan teed sull’ jälle näid’ta:
„Waat,’ siis ma käin su jalaga,
„Ja sina näed mu silmaga.“
See pime wõtab õla pääle,
Nüüd teist, kes teda saadab teele:
Ja saawad korda mõlemad,
Et teine teist nii aitawad.
Sul puudu sest, mis rohkest’ teisel,
Ja sinu käes, mis puudub mitmel,
Sest waesusest nüüd tuleb see,
Et seltsis elab rahwuke.



Kristian Jaak Peterson.

Kristian Jaak Peterson, noor Eesti sugu mees, on ka nende seas leida, kes Rosenplänteri kaastöölised oliwad. Temast kirjutab W. Reiman: „Peterson on Riias aastal 1801 sündinud, kus ta isa Jakobi kiriku teener oli. Ei poisil teraw waim ja suur õppimise himu oli, aitasiwad helded häätegijad teda koolitada